Olime Pellega nina-kurgu arsti juures ja arst palus lapsel tõsta natuke oma nina otsa. Pelle vaatas arsti täiesti kangestunult. Arst kordab oma palvet, Pelle vaatab arsti täiesti segaduses näoga ja ütles siis: "Ma ei oska oma ninaotsa liigutada".
Mina muidugi naersin kõvasti, aga arst jäi ilmetuks ja teatas, et tõsta oma pead!
Viimasel ajal üldse imestan, kui ilmetud suudavad arstid olla laste kildude peale. Oi, muidugi on ikka väga toredaid ka, aga noh - sedapuhku mitte;)
Wednesday, April 26, 2017
Wednesday, February 22, 2017
Katsed vol 2 - Pelle tulemused!
No nii, tänavu läks küll libedalt, Pelle võeti kohe lupsti VHKsse sisse. Kuna seal käivad juba ka kaksikud, siis avaldasid kõik lapsed soovi, et Pelle oma kooliteed sealt alustaks. No mis siis ikka, jäävad meist need nunnud erakoolid proovimata. Üldsus on rääkinud ja VHK on ju täitsa tore kool. Pellele küll meeldisid need teised asutused ka, aga paistis, et temas tekitas ikkagi turvatunnet mõte, et läheb sinna, kus ees on ootamas õde-vend, Nendega hommikul koos kooli minna, samades ringides käia. Lisaks on talle tuttav juba koolitee, puutöö klass ning VHK traumapunkt:D Ja jah, just nimelt, tal on õnnestus kevadel Mailaada ajal tõuksiga kukkuda, nii et enne pidustuste algust oli tal põlved juba lapitud. Peale eelkooli läheb ta kaksikute juurde puutöö klassi, kust nad koos koju tulevad. Pelle suutis seal jootekolbi katsuda;) Ühesõnaga Pellel on juba plaan - nagu ikka - ta tahab minna puutöö ringi, karatesse, tulevikus ka metallitöösse ning õppida ka kitarri. Need on kõik asjad, mida VHK suudab talle pakkuda. Loodame, et tema koolitee kulgeb libedalt. Eelkoolis ja katsetel räägitakse meile ühest lapsest, kes istub kannatlikult ja kuulab, paneb väga hästi tähele ja keskendub. See olla meie laps - kui tal sellised võimed on, ju siis läheb tal kooliga ilusti. Pole midagi vaatame selge silmaga tulevikku ja küll kõik sujub.
Foto: erakogu, kasutamine vaid autori loal
Monday, February 6, 2017
Katsed - kaks aastat hiljem!
Peale seda, kui kaksikud on juba tervelt 1,5 aastat koolis käinud, saame aru nii meie, kui nemad, et ega see kool mingi lust ja lillepidu ole ning tuleb kuidagi veel 10,5 aastat vastu pidada:D
Kusjuuress ma saan täitsa aru kust see koolistress tuleb. See tuleb sellist väikestest hirmudest nagu, kas ma jõuan õigeks ajaks, kas sain kodutööst õigesti aru, kas see, mis ma teen on õige, mida minust arvatakse jn. Ma tunnistan ise, et ma pole ammu ühegi asja pärast nii palj muretsenud, kui näiteks laste kodutööde pärast. Kui ma ise enam mingit tööasja õhtul ei jõua, siis lükkan selle järgmise hommiku peale. Samas lapsel võivad silmad pahupidi olla, aga õpitud peab olema. Ma saan aru, et ma ei ole pikalt nii reglementeeritud maailmas olnud ja see tekitab minus samasugust ärevust nagu lastes. Seega on mul kohati tunne, et tahaks üldse ära metsa ja säästa seda meie pere päiksekiirekest katsumuse eest nimega KOOL. Aga siiski, siiski - metsamaja meid hetkel veel ei oota ning laps tuleb mingisse asutusse ära surada.
Kui kaks aastat tagasi oli mul suur usk eliitkoolidesse ja lootus, et need ehk kuidagi pööravad lapsele, kui indiviidile rohkem tähelepanu, siis tänaseks päevaks on selline usk hajunud. Mitte, et ma tahaks nüüd pesuveega lapse välja visata. Ma tean palju lapsevanemaid ja lapsi, kes nende koolidega rahul on. Kuid mida päev edasi, seda suuremaks kisub minu sees tunne, et koolis on midagi olemuslikult valesti, kogu süsteemis ma mõtlen.. Ja seda tunnet ju kinnitavad Eesti laste suured stressinäidud ja väga suur koolist välja langevus.
Aga süsteemi ma üksi ei muuda ning fakt on see, et ka meie kolmas võsu peaks kevadel kuskil kooli nimistus olema. Kui kaks aastat tagasi tegime eliitkoolidele ringi peale ning lõpuks imekombel VHKs maandusime, siis tänavu mind enam selline kooliminemise paanika ei valda. Esiteks on VHKs muidugi tore lugu see, et üldiselt väga soositakse õdesid-vendi ning meie armsa punapea latt nii kõrgel ei ole, kui kaksikutel kaks aastat tagasi. Eks VHKst on ka liikvel igasugu legende, katsetele joostakse tormi ning minu usk sellesse kooli oli väga suur. Ma pean tunnistama, et teatud salapära on 1,5 aastaga haihtunud ning näen, et seal on palju toredaid õpetajaid, täiesti suurepärane huvitegevuse võimalus, kuid laias laastus on ta ikka üks kindel alustala meie haridusüsteemis ning minu hing ei karju sees, et mu kolmas laps PEAB just sinna saama. Jah, muidugi oleks tore, kui ka kolmas laps sinna võetakse ning õed-vennad koos käia saaks. Kuid hing on hakanud otsima midagi veelgi alternatiivsemat, väiksemat ja uudset. Ma sooviks kõige rohkem, et mu lapsest aidatakse kasvatada täisväärtuslik Inimene ning selle käigus ei saaks tema sisemine laps väga rängalt kannatada. Ja siinkohal mulle siiski meeldiks, kui laps ikka õpiks ka seejuures;)
Õnneks on tekkimas palju uusi ning alternatiivseid koole. VHKst välja kasvanud Püha Johannese kool jättis meile väga sümpaatse mulje ning ulatas Pellele juba ka terekäe. VHKs tegi Pelle katsed nö eelkooli käigus ja tulemusi me hetkel veel ei tea. Samas on uksi avamas uus erakool Avatud Kool, mis tundub oma ideede poolest väga äge. Sinna võetakse lapsi vastu põhimõttel, kes ees, see mees, seega kuniks meie VHK tulemusi ootame, võivad klassid juba täis olla.
Nagu aru saada, siis oleme oma ringist välja jätnud kõik need koolid, kus paar aastat tagasi sai tiirutatud. Lihtsalt ei tõmba enam.
Pellele endale Püha Johannese kool väga meeldib, kuid samas sooviks koos õe-vennaga kooli jagada. Eks meil saab raske valik olema, kui ta VHKsse sisse saab. Lisaks on meie eelistuste listis ka Püha Miikaeli Kooli. Ja loomulikult pole me ära unustanud Avatud Kooli, kuid sinna võetakse elava järjekorra alusel ning me ei tea, kas me enam püünele pääseme, kui VHK tulemusi ootame.
Ühesõnaga, mööda katseid tänavu ei tuurita. Närvid on korras. Oleme endale välja valinud neli kooli, VHK (Vanalinna Hariduskolleegium), PMK (Püha Miikaeli Kool), PJK (Püha Johannese Kooli) ja Avatud Kooli. Üks imetore kool meid juba ootab, seega vaatame rahulikult, mis tulevik toob, kas jääb Püha Johannes või hoopis midagi muud. Minu süda on rahul.
Kuidas ma kaks aastat tagasi mõtlesin ja trallitasin võib lugeda siit:
http://punasedkummikud.blogspot.com.ee/2015/01/lapsed-kooli-misasja-praegu-on-alles.html
Ma usun, et iga vanem, kes hoolib, leiab oma lapsele parima, kui kool ei vasta ootustele tuleb seda võtta, kui õppetundi endale ja lapsele ning vajadusel kähku kooli vahetada. Aga enne kui me ei proovi, siis ei saagi ju teada;)
Ja lõpetuseks veel selline link:
https://www.ted.com/talks/ken_robinson_says_schools_kill_creativity
Küsimusele, kas kool tapab loovuse vastaks mina nii. Mitte alati ja igal pool, kuid on kohti, kus nähakse vaeva, et igasugune loovus tappa. Õnneks on vahel lapsed nagu umbrohi, mis kasvavad sellest hoolimata, kuidas neid hävitada püütakse ning vahel on ju umbrohi isegi see kõige tugevam taim.
Päris lõpetuseks soovin ma kõigile lapsevanematele südamest edu, ükskõik, mis valiku te teete: erakool, eliitkool, piirkonna kool, alternatiivkool, koduõpe või misiganes;) Et juhtuks parim just teie lapele. Need on järgmised 12 aastat teie ja teie lapse elust. Õnne ja hingejõudu on vaja!
PS. kõige hullem kooli juures on see kell 6.45 ärkamine - ma ei suuda uskuda - 12 aastat veel, vahepeal saigi mõned aastad juba liiga palju magada:D
Kusjuuress ma saan täitsa aru kust see koolistress tuleb. See tuleb sellist väikestest hirmudest nagu, kas ma jõuan õigeks ajaks, kas sain kodutööst õigesti aru, kas see, mis ma teen on õige, mida minust arvatakse jn. Ma tunnistan ise, et ma pole ammu ühegi asja pärast nii palj muretsenud, kui näiteks laste kodutööde pärast. Kui ma ise enam mingit tööasja õhtul ei jõua, siis lükkan selle järgmise hommiku peale. Samas lapsel võivad silmad pahupidi olla, aga õpitud peab olema. Ma saan aru, et ma ei ole pikalt nii reglementeeritud maailmas olnud ja see tekitab minus samasugust ärevust nagu lastes. Seega on mul kohati tunne, et tahaks üldse ära metsa ja säästa seda meie pere päiksekiirekest katsumuse eest nimega KOOL. Aga siiski, siiski - metsamaja meid hetkel veel ei oota ning laps tuleb mingisse asutusse ära surada.
Kui kaks aastat tagasi oli mul suur usk eliitkoolidesse ja lootus, et need ehk kuidagi pööravad lapsele, kui indiviidile rohkem tähelepanu, siis tänaseks päevaks on selline usk hajunud. Mitte, et ma tahaks nüüd pesuveega lapse välja visata. Ma tean palju lapsevanemaid ja lapsi, kes nende koolidega rahul on. Kuid mida päev edasi, seda suuremaks kisub minu sees tunne, et koolis on midagi olemuslikult valesti, kogu süsteemis ma mõtlen.. Ja seda tunnet ju kinnitavad Eesti laste suured stressinäidud ja väga suur koolist välja langevus.
Aga süsteemi ma üksi ei muuda ning fakt on see, et ka meie kolmas võsu peaks kevadel kuskil kooli nimistus olema. Kui kaks aastat tagasi tegime eliitkoolidele ringi peale ning lõpuks imekombel VHKs maandusime, siis tänavu mind enam selline kooliminemise paanika ei valda. Esiteks on VHKs muidugi tore lugu see, et üldiselt väga soositakse õdesid-vendi ning meie armsa punapea latt nii kõrgel ei ole, kui kaksikutel kaks aastat tagasi. Eks VHKst on ka liikvel igasugu legende, katsetele joostakse tormi ning minu usk sellesse kooli oli väga suur. Ma pean tunnistama, et teatud salapära on 1,5 aastaga haihtunud ning näen, et seal on palju toredaid õpetajaid, täiesti suurepärane huvitegevuse võimalus, kuid laias laastus on ta ikka üks kindel alustala meie haridusüsteemis ning minu hing ei karju sees, et mu kolmas laps PEAB just sinna saama. Jah, muidugi oleks tore, kui ka kolmas laps sinna võetakse ning õed-vennad koos käia saaks. Kuid hing on hakanud otsima midagi veelgi alternatiivsemat, väiksemat ja uudset. Ma sooviks kõige rohkem, et mu lapsest aidatakse kasvatada täisväärtuslik Inimene ning selle käigus ei saaks tema sisemine laps väga rängalt kannatada. Ja siinkohal mulle siiski meeldiks, kui laps ikka õpiks ka seejuures;)
Õnneks on tekkimas palju uusi ning alternatiivseid koole. VHKst välja kasvanud Püha Johannese kool jättis meile väga sümpaatse mulje ning ulatas Pellele juba ka terekäe. VHKs tegi Pelle katsed nö eelkooli käigus ja tulemusi me hetkel veel ei tea. Samas on uksi avamas uus erakool Avatud Kool, mis tundub oma ideede poolest väga äge. Sinna võetakse lapsi vastu põhimõttel, kes ees, see mees, seega kuniks meie VHK tulemusi ootame, võivad klassid juba täis olla.
Nagu aru saada, siis oleme oma ringist välja jätnud kõik need koolid, kus paar aastat tagasi sai tiirutatud. Lihtsalt ei tõmba enam.
Pellele endale Püha Johannese kool väga meeldib, kuid samas sooviks koos õe-vennaga kooli jagada. Eks meil saab raske valik olema, kui ta VHKsse sisse saab. Lisaks on meie eelistuste listis ka Püha Miikaeli Kooli. Ja loomulikult pole me ära unustanud Avatud Kooli, kuid sinna võetakse elava järjekorra alusel ning me ei tea, kas me enam püünele pääseme, kui VHK tulemusi ootame.
Ühesõnaga, mööda katseid tänavu ei tuurita. Närvid on korras. Oleme endale välja valinud neli kooli, VHK (Vanalinna Hariduskolleegium), PMK (Püha Miikaeli Kool), PJK (Püha Johannese Kooli) ja Avatud Kooli. Üks imetore kool meid juba ootab, seega vaatame rahulikult, mis tulevik toob, kas jääb Püha Johannes või hoopis midagi muud. Minu süda on rahul.
Kuidas ma kaks aastat tagasi mõtlesin ja trallitasin võib lugeda siit:
http://punasedkummikud.blogspot.com.ee/2015/01/lapsed-kooli-misasja-praegu-on-alles.html
Ma usun, et iga vanem, kes hoolib, leiab oma lapsele parima, kui kool ei vasta ootustele tuleb seda võtta, kui õppetundi endale ja lapsele ning vajadusel kähku kooli vahetada. Aga enne kui me ei proovi, siis ei saagi ju teada;)
Ja lõpetuseks veel selline link:
https://www.ted.com/talks/ken_robinson_says_schools_kill_creativity
Küsimusele, kas kool tapab loovuse vastaks mina nii. Mitte alati ja igal pool, kuid on kohti, kus nähakse vaeva, et igasugune loovus tappa. Õnneks on vahel lapsed nagu umbrohi, mis kasvavad sellest hoolimata, kuidas neid hävitada püütakse ning vahel on ju umbrohi isegi see kõige tugevam taim.
Päris lõpetuseks soovin ma kõigile lapsevanematele südamest edu, ükskõik, mis valiku te teete: erakool, eliitkool, piirkonna kool, alternatiivkool, koduõpe või misiganes;) Et juhtuks parim just teie lapele. Need on järgmised 12 aastat teie ja teie lapse elust. Õnne ja hingejõudu on vaja!
PS. kõige hullem kooli juures on see kell 6.45 ärkamine - ma ei suuda uskuda - 12 aastat veel, vahepeal saigi mõned aastad juba liiga palju magada:D
Wednesday, February 1, 2017
Tüdrukud on tehtud........
.........no jah, ka minu tütar oli kunagi printsessi ja roosa hull. See faas kestis tal täpselt teisest eluaastast kuni umbes kuuendani. Peale seda saadeti kõik roosa kallile väiksele sugulasele, nukud pakiti kokku ning lemmivärviks sai kollane ja must. Eks see roosavaht tüütas ära ka ja mõtlesin, et on tore teisi värve avastada, aga ega see lihtne pole. Enamus rõivatootjaid on vist seda meelt, et me paneme kõik hauani roosas ringi. Kui laps kooli läks, siis oli ikka täitsa väljakutse leida ranits, mis poleks roosa - no talle ka ei meeldi need nö jalgpalli ja mingite monstrite omad. Tahtis ilusat kotti, aga mitte roosat. No lõpuks saime ühe nö lilla koti;) Me pigem nimetame seda lillaks. Ma ei usu, et mu tütar ainus on, kelle maitse ei ole roosa pitsivaht. Oma venna nahkhiirtega boksereid vaadates röögatas ta vihaselt ja teatas, et on nii ebaõiglane, et poistele tehakse selliseid ägedaid pükse, tüdrukutele aga ainult lipsukestega ja roosasid.
Ja talle peale vaadates on ta täitsa tavaline tüdruk ja mingit sooviha tal pole;) Aga ta ei taha roosat kanda. Eks nii mõndagi tema kohta ütleb tema projektitööde valik koolis. Näiteks, kui oli tarvis teha töö ühest taimest, siis ta tegi selle kõrvenõgesest ning kui loomast, siis valituks osutus nahkhiir. Lisaks meeldib talle karate ning puutöö, kus valmistab endale vibusid ja mõõkasid.
Ja talle peale vaadates on ta täitsa tavaline tüdruk ja mingit sooviha tal pole;) Aga ta ei taha roosat kanda. Eks nii mõndagi tema kohta ütleb tema projektitööde valik koolis. Näiteks, kui oli tarvis teha töö ühest taimest, siis ta tegi selle kõrvenõgesest ning kui loomast, siis valituks osutus nahkhiir. Lisaks meeldib talle karate ning puutöö, kus valmistab endale vibusid ja mõõkasid.
Tuesday, December 13, 2016
Looduskaamera jäädvustas päkapiku!
Kuuene Pelle on veel kaljukindlat päkapiku usku. Vahel kui tal on väga suur päkapiku armastus peal, siis ta paneb päkapikule komme ja mandariine sussi kõrvale, et teda rõõmustada. Kaheksased kaksikud, aga ikka kahtlevad. Endel väidab veendunult, et päkapikke pole olemas ja need oleme meie (loe vanemad). Sama meelt paistis ka Paula olema, kuid siis kuulis ta uudist, et päkapikud olid looduskaamerale peale jäänud ning nüüdseks on kõikuma löönud usk kaljukindlalt taastatud.
Foto: erakogu, kasutamine vaid autori loal
Saturday, December 3, 2016
Vatustustundlikud jõulud! Mis need veel on?
Mul on tunne, et iga aasta on mõnes mõttes jõuludega üks ja sama lugu. Kaubandus hakkab varakult sättima, jõululaule laskma ning surve, et osta kingid meilt vaatab kõikjalt vastu. Kuskil on seltskond, kes räägib, kui stressitekitavad on jõulud ja kui ebameeldiv see vorsti näost sisse ajamine on. Neid siis omakorda tasakaalustavad lood tervislikust jõululauast. Muidugi räägitakse ka lähedustest, heategevusest ning ka sellest, et kuskil keegi on üksi. Paljud pööritavd lihtsalt silmi ja kurdavad stressi, ülesöömist, mõtetuid kinke ja ma ei tea veel mida.
Aga mina ütlen kohe julgelt ära, mulle jõulud kohutavalt meeldivad. Lapsest saadik juba. Ma ei saanud täpselt lapsena aru, mis asjad need enne nääre on. Olime vaid oma perega, jagasime kinke ja oli hirmus tore, ainult et rahvast ning kära oli vähem, kui nääridel. Oli selline mõnus oma perega olemine. Muidugi mul on äärmiselt tore pere kah;) Ja ma naudin siiani võimalust olla koos ema - isa oma vanema õe ja vennaga. Nüüd on meie viieliikmelise pere jõuludele lisandunud ka minu mees, meie kolm last, mu õe-venna elukaaslased ja sageli üks kallis peresõber. Ikka on äärmiselt tore. Ma ei tea, mulle tundub, et kui kedagi siin elus armastada, siis ikka oma peret ja kui Sa neid juba armastad, siis ei ole ju kingi tegemine midagi muud, kui puhas rõõm. Mulle väga meeldib oma lähedastele kinke valida. Olen alati kõigile pereliikmetele suure rõõmuga kingid teinud ja seda ka siis, kui ise vaene tudengirott olin. Kingi tegemine oli ka siis mulle rõõm, mitte stress. Meil on muidugi lihtne ka, paar põhiteemat on raamatud ja muusika. Pärast kinkide jagamist on jube põnev kõike, mis kuuse alt välja tuli, sirvida-lugeda-kuulata.
Ma ei mäleta, et mu sõbrad oleks mulle iial mõtetut träna kinkinud. No jah, muidugi eks mõningaid veidraid asju olen mina ka saanud, aga see on piisk meres.
Ja söömine jõulude ajal, jälle ma ei saa aru, milleks selle ümber nii palju jahuda. No sööd ehk korra aastas kõhu rohkem täis, no mis seal ikka ja kogu suurt kaubandusmulli saab ka täitsa edukalt vältida.
Aga tänavu andsin ma endale küll ühe lubaduse. Mõtlesin, et olgu kõik mu jõulukingid vastutustundlikud. Ah et mis see tähendab? Oma väikest keskkonnasõbralikku äri olen juba aastaid pidanud ja pean enda maailmvaadet heleroheliseks. Üha rohkem teadlikuks saades, kuidas suured tööstused saastavad või kuidas kuskil lapstööjõudu kasutatakse, seda vähem on tahtmist sellistes tarneahelates osaleda. Ma tean, et minna on veel suur samm. Ma olen kahjuks nende tarnete osa nii kaua kuni maailm ei muutu. Õnneks tuleb üha enam juurde ärisid, mis ütlevad, et tarbi vähem, kvaliteetselt, ära ela teiste kulul ja võta vastutus enda tarbimise eest. Tegelikult me saame igaüks väikeste sammudega liikuda sinna suunas, et tarbida vastutustundlikumalt. Ma saan aru, et kui ma ostan kuskilt bensukast kohvi, siis ma paratamatult ju ei tea, millises tarneahelas ma osalen, kas kohv seal on õiglane või mitte, kuid kui ma ostan endale riideid või oma lähedastele kinke, siis ma võin ja saan mõelda, kust ja mis hinnaga need tooted tulevad.
Seega seadsin endale paar lihtsat kriteeriumi:
1. Võimalusel Eesti kunst, disain ja käsitöö, mis toodetud Eestis. Vähemalt võib siis üsna kindel olla, et lapstööjõudu pole kasutatud ja enamasti võib tegija/tootja ka kogu toote loo lahti seletada.
2. Kui välismaalt siis õiglaselt ja ökolt! Ehk siis, kui miskit välismaist, siis olgu see tõesti tehtud nii, et sertifikaat annab mulle kindluse, et ükski laps pole kuskil keldris mulle neid asju teinud.
Mul on muidugi lihtne ka, sest oma enda firmaga satun ma eriti hubastele ja ägedatele jõululaatadele, kust alati mõni ese justkui kutsub minu kallite poole. Mulle meeldib siinkohal muidugi ka see, et ma saan müüjaga vesteldada ja juttu ajada ning kink on tegelikult midagi palju enamat, kui see konkreetne toode, selle taga on inimene tema lugu, ideed mõtted ning teostus. Kui kuulus laulusalm ütleb: "Ära koo mu käpikuisse päikest, parem kui või mõni täheke......" Siis mina ütleks, et ülekantud tähendusega on paljud oma käpikuisse ikkagi päikese kudunud;)
Vaatame, minu kingikott on hetkel veel komplekteerimisel, esimesed ostud sooritasin juba Mardilaadal, mõned asjad olen netist tellinud. Seni liigun valitud kursil, aga peale jõule räägime
eks.....;)
Fotod on tehtud mu enda poes, kuhu püüame ka ikka valida enda maailmvaatele sobivaid asju. Eriline käsitöö karu Sirje Raudsepalt, erilisest Eesti maalamba villast põlvikud, jõulukroonide valmistamise komplekt. Ideid on palju ja häid, kõik tulnud meie omade kallite Eesti inimeste poolt!
Aga mina ütlen kohe julgelt ära, mulle jõulud kohutavalt meeldivad. Lapsest saadik juba. Ma ei saanud täpselt lapsena aru, mis asjad need enne nääre on. Olime vaid oma perega, jagasime kinke ja oli hirmus tore, ainult et rahvast ning kära oli vähem, kui nääridel. Oli selline mõnus oma perega olemine. Muidugi mul on äärmiselt tore pere kah;) Ja ma naudin siiani võimalust olla koos ema - isa oma vanema õe ja vennaga. Nüüd on meie viieliikmelise pere jõuludele lisandunud ka minu mees, meie kolm last, mu õe-venna elukaaslased ja sageli üks kallis peresõber. Ikka on äärmiselt tore. Ma ei tea, mulle tundub, et kui kedagi siin elus armastada, siis ikka oma peret ja kui Sa neid juba armastad, siis ei ole ju kingi tegemine midagi muud, kui puhas rõõm. Mulle väga meeldib oma lähedastele kinke valida. Olen alati kõigile pereliikmetele suure rõõmuga kingid teinud ja seda ka siis, kui ise vaene tudengirott olin. Kingi tegemine oli ka siis mulle rõõm, mitte stress. Meil on muidugi lihtne ka, paar põhiteemat on raamatud ja muusika. Pärast kinkide jagamist on jube põnev kõike, mis kuuse alt välja tuli, sirvida-lugeda-kuulata.
Ma ei mäleta, et mu sõbrad oleks mulle iial mõtetut träna kinkinud. No jah, muidugi eks mõningaid veidraid asju olen mina ka saanud, aga see on piisk meres.
Ja söömine jõulude ajal, jälle ma ei saa aru, milleks selle ümber nii palju jahuda. No sööd ehk korra aastas kõhu rohkem täis, no mis seal ikka ja kogu suurt kaubandusmulli saab ka täitsa edukalt vältida.
Aga tänavu andsin ma endale küll ühe lubaduse. Mõtlesin, et olgu kõik mu jõulukingid vastutustundlikud. Ah et mis see tähendab? Oma väikest keskkonnasõbralikku äri olen juba aastaid pidanud ja pean enda maailmvaadet heleroheliseks. Üha rohkem teadlikuks saades, kuidas suured tööstused saastavad või kuidas kuskil lapstööjõudu kasutatakse, seda vähem on tahtmist sellistes tarneahelates osaleda. Ma tean, et minna on veel suur samm. Ma olen kahjuks nende tarnete osa nii kaua kuni maailm ei muutu. Õnneks tuleb üha enam juurde ärisid, mis ütlevad, et tarbi vähem, kvaliteetselt, ära ela teiste kulul ja võta vastutus enda tarbimise eest. Tegelikult me saame igaüks väikeste sammudega liikuda sinna suunas, et tarbida vastutustundlikumalt. Ma saan aru, et kui ma ostan kuskilt bensukast kohvi, siis ma paratamatult ju ei tea, millises tarneahelas ma osalen, kas kohv seal on õiglane või mitte, kuid kui ma ostan endale riideid või oma lähedastele kinke, siis ma võin ja saan mõelda, kust ja mis hinnaga need tooted tulevad.
Seega seadsin endale paar lihtsat kriteeriumi:
1. Võimalusel Eesti kunst, disain ja käsitöö, mis toodetud Eestis. Vähemalt võib siis üsna kindel olla, et lapstööjõudu pole kasutatud ja enamasti võib tegija/tootja ka kogu toote loo lahti seletada.
2. Kui välismaalt siis õiglaselt ja ökolt! Ehk siis, kui miskit välismaist, siis olgu see tõesti tehtud nii, et sertifikaat annab mulle kindluse, et ükski laps pole kuskil keldris mulle neid asju teinud.
Mul on muidugi lihtne ka, sest oma enda firmaga satun ma eriti hubastele ja ägedatele jõululaatadele, kust alati mõni ese justkui kutsub minu kallite poole. Mulle meeldib siinkohal muidugi ka see, et ma saan müüjaga vesteldada ja juttu ajada ning kink on tegelikult midagi palju enamat, kui see konkreetne toode, selle taga on inimene tema lugu, ideed mõtted ning teostus. Kui kuulus laulusalm ütleb: "Ära koo mu käpikuisse päikest, parem kui või mõni täheke......" Siis mina ütleks, et ülekantud tähendusega on paljud oma käpikuisse ikkagi päikese kudunud;)
Vaatame, minu kingikott on hetkel veel komplekteerimisel, esimesed ostud sooritasin juba Mardilaadal, mõned asjad olen netist tellinud. Seni liigun valitud kursil, aga peale jõule räägime
eks.....;)
Fotod on tehtud mu enda poes, kuhu püüame ka ikka valida enda maailmvaatele sobivaid asju. Eriline käsitöö karu Sirje Raudsepalt, erilisest Eesti maalamba villast põlvikud, jõulukroonide valmistamise komplekt. Ideid on palju ja häid, kõik tulnud meie omade kallite Eesti inimeste poolt!
Saturday, November 26, 2016
Kadrid!
Mul ei ole täna rohkem Kadrisid käinud, kui mu enda pojad. Aga seegi oli väga tore, sest peale edukat mõistatamist soovis Pelle mulle karja õnne, musi õnne ja poliitika õnne.
Subscribe to:
Posts (Atom)