Ma olen täitsa normaalne!

Käisin Paula ja Endli koolis esimesel lapsevanemate koosolekul. Kuna VHKs on eraldi klassid poistele ja tüdrukutele, siis olid ka koosolekud eraldi. Tüdruku klassis oli väike tutvumisring vanematele, mille käigus sain teada ka teiste perede lastearvu ja minu rõõm oli suur, kui sain aru, et enamus peresid on kolme lapsega, mõned ka nelja lapsega ja üksikud kahe lapsega. Hea on end tunda täitsa normaalse inimesena:)

Enamus inimeste jaoks on kummaline, et kui inimesi on tabanud kaksikud ja eriti, kui veel erinevast soost, siis milleks veel lapsi juurde vaja. Kui kaksikud sündsisid, siis enamus inimesi teatas rõõmsalt, et küll on hästi, komplekt on koos. Meie siis lõpuks ütlesime naljaga vastu, et mis te nüüd, me alles tegime otsa lahti. Selle peale vaadati natuke areldi, et kas teeme nalja või mõtleme tõsiselt.
Sellest hoolimata, kui teatasin 1,5 aastaste kaksikute kõrvalt, et ootan kolmandat last, siis õnne meile selle peale enam ei soovitud. Pidin pea iga kord põhjendama, et tõesti me ise tahtsime seda kolmandat ja see ei ole "õnnetus". Või nagu me vahel mõnele väga ehmunule ütlesime, et tegu on tõesti abielusisese juhuseksiga;)

Eks seda imestamist on olnud läbi aastate, kaksikuid niikuinii vaadatakse igal pool, kui neil lisandub titt, siis võib kindel olla, et inimesed jõllitavad meid. Vahel on tekkinud tunne, et mida te jõllitate - tulge parem appi. No kui kuskil olukorras, püüad titt süles kaksikuid kinni püüda ja riidesse saada ning keegi kõrval vahib suu ammuli ja võib-olla teatab, et tema küll hakkama ei saaks, siis on olnud natuke selline loomaia tunne:)

Ei, meil ei ole olnud lihtne, kuid kuskil sisimas teadsime, et paar aastat vaeva ja lõpuks on Sul kodus nii enda, kui laste jaoks tänuväärne tandem. Ja see päev on tänaseks käes. Seitsmesed kaksikud ja viiene üksik, ma tõeliselt naudin seda kampa. Elu läks tõeliselt mõnusaks, kui Paula ja Endel said 5 ja Pelle 3. Oma Prantsusmaa elu lõpus kimasime lastega mööda ilma ringi ja elu tundus lill. Meie lastel ei ole omavahel mitte kunagi igav, neil on alati kaaslased kaasas.
Ma usun, et see side püsib ka täiskasvanu eas, mul endal on 2 aastat vanem vend ja 3,5 aastat vanem õde ja me oleme siiani parimad sõbrad, just midagi sellist soovisin ka oma lastele.

Minu ainus hirm on, et nad saavad kõik äkki ja korraga suureks - õnneks on sinna veel natuke aega! Kaapekaku isu pole meid veel igal juhul tabanud.

Ei tea, kas poiste kasvatamine on raskem, poisteklassis sellist tendentsi ei olnud.

Lapsed kaks aastat tagasi Lõuna - Prantsusmaa

Foto - Iti Pällin, kasutamine autori loal

Mai = jõulud:)

Miskipärast on mul viimasel ajal tunne nagu käes oleks jõulud. Kogu aur läheb mingite pidude, kogunemiste ja kingituste peale. Minul on see asi eriti hull, sest kuna kaksikud lõpetavad lasteaeda ja samas lähevad kooli, siis justkui on hästi palju neid uusi algusi ja vanu lõpetamisi. Kohati on mul juba tunne, et asi on nagu enne jõulu, kus üks jõulupidu ajab teist taga. Kõigepealt on muidugi laste emadepäeva kontserdid, siis ootab ees kaksikute lõpetamine, siis on igasugused trennide viimased tunnid ja juba on ka kooli esimesed lastevanemate koosolekud. Kingid lasteaia õpetajatele jn. Mul on kogu aeg väike hirm, et ehk ma ajan midagi sassi või unustan ära;) Siiani pean vastu ja miski pole untsu läinud, aga hirm on ikkagi. Mis on kõige huvitavam lasteaia ja kooli puhul, siis igasugustest üritustest antakse suhteliselt viimasel hetkel teada. Aga ega ma virise. Prantsusmaal elades oli meie suhe kohaliku kooliga (meie mõistes lasteaiaga) väga formaalne ja tegelikult mulle ka meeldib kaasatud olla, aga ma alati mõtlen, kas nad ei saaks oma koosolekuid, avatud tunde, lõputunde ja pidusid kuidagi varem paika panna. Oleks lihtsalt lihtsam oma elu korraldada. Aga veel on viimased nädalad jäänud ja siis on kõik käes suur-suur suvevaheaeg!

Foto - Andres Teiss, kasutamine vaid autor loal