Tegelikult kasvatame me ju lapsi alati natuke erinevalt, igas perekonnas on asjad natuke omamoodi, kuid mingi ühine lävi meid riigiti siiski seob. Elasime lastega aasta Prantsusmaal ja ka siis sai seda tunda. Sealt sain ka tänu lastele endale väga hea sõbranna, kreelanna, kel kaks last (7 ja 3) ning muidugi ka mees. Nemad on tänaseks Prantsusmaal elanud neli aastat, kuid mulle tundub, et tema mõjutused on ikka Kreekas. Nad olid nädalake Eestis külas ja siis oli huvitav kaht paralleelkultuuri jälgida.
Näiteks on neil teatud mõttes puhtuse hullus, enne igat korda, kui laps tualetti läheb tõmbab ema prillaua niiske salvrätiga üle ja seda ka väga puhastes kohtades. Niiske salvrätt oligi märksõna, see ilmus pidevalt võluväel ja muudkui puhastas, puhastas, puhastas. Samuti oli tohutu paanika toiduainetega kõik tuli välgukiirusel külmkappi pista. Saan aru, et see tuleneb paljustki sellest, et nad on palju soojemast kultuurist, kus lihtsalt peab kõik välgukiirusel külma saama ja võib-olla on ka see muu puhtuse taga ajamine sellega seotud. Ma alguses mõtlesin, et tegemist on lihtsalt inimesega, kes kohutavalt muretseb laste turvalisuse ja tervise pärast, kuid järgmisel hetkel märkasin, et sellised asjad nagu kiivri pähe panemine rattasõidul või siis autos turvavarustuse kasutamine on täitsa teisejärguline ja tema vaatas mind suurte silmadega, et lapsed pidid päästevesti selga toppima jn jn jn.
Tema ütles, et ta ei ole oma lastel ka kunagi lasknud nii palju vabalt ja järelvalveta ringi joosta, kui me seda Eestis teeme. Ta muidugi on pärit Ateenast, kus ei saagi lapsele palju vabadust lubada ning sama on Parntsusmaal. Minu jutu peale, et loodetavasti hakkavad mu seitsmesed õige pea ise Kalamajast Vanalinna kooli käima oli ta üsna üllatunud, kuigi ütles, et ka tema lapsepõlves käis tema Ateenas kooli ise ja vanemad ei tassinud teda autoga ega käinud tal koolis vastas.
Kuigi me oleme erinevad ja kasvatame oma lapsi erinevalt, siis ühes asjas oleme me sarnased, me mõlemad armastame oma lapsi väga ning tahame neile parimat. Ja see ju ongi see, mis päeva lõpuks loeb.