Esimesed koolinädalad on naljakad ja keerulised. Ühtäkki saab lasteaia lapses koolilaps kellelt kohati ikka oodatakse juba üsna palju. Tõusta tuleb 6. 30! Appiiii!!!!!!!!
Eks nad ise taha ka suured olla ja nõuavad juba praegu, et millal me üksi kooli läheme, aga samas on nad kohati ikka päris totud.
Neil on ikka pea üsna laiali otsas. Näiteks ühel päeval küsib Endel murelikult minult: "Emme, kus mu tekkel on?" Mina vastan: "Sinu peas?"
Eile läks mees lastele karate trenni vastu ja leidis sealt meie tütre, kes rõõmsalt villases pihikseelikus karated tegi, ta oli trenniriided klassi jätnud.
Räägin neile iga päev nende päevakava ja ka päevikus on see kirjas. Ikka helistavad nad pidevalt: "Emme - tunnid on läbi, mis ma nüüd teen?"
Siis on üks põnev asi veel koolipuhvet, algus ma ei taibanud neile endile raha kaasa panna, aga siis rääkis Paula, kuidas pinginaaber talle kommi ostis. Ja no ega järgmine päev rahakotiga kooli läinud Paula ka kade polnud, ostis sõbrannale mentost. Endel, kes muidu hoolsalt raha jälgib ning legode jaoks kogub. Sattus nii hoogu, et lõi esimesel päeval puhvetis kogu oma nädalaraha laiaks. Ta on üldse lahke poiss ning ta tahtis ikka kõigile uutele sõpradele midagi osta ning kõige tipuks oli veel suure shokolaadi ostnud. Tavaliselt olen ma ikka juures ju olnud, kui oste sooritatakse ja oskan suunata, et mingit jama ei ostetaks. Aga eks see on ka neile põnev ja tore kogemus.
Ah jaa, juba esimesel nädalal ütlesid, et nad lähevad ise koju, kõndigu ma selja taga ja vaadaku.
Jube armas on vaadata seda iseseisvumise püüdu. Nad on nii asjalikud ja nunnud ikka veel!
