Ühel ilusal päeval tõid lapsed jõest välja suured karbid, meenus, et minu lapsepõlves tõesti jõgi kubises jõekarpidest. Me korjasime neid, mängisime nendega, aga lasime ikka jõkke tagasi. Kuna ma juba aastaid mööda jõge ei kola, siis mul praeguse karbi seisu kohta puuduvad andmed. Eelmine suvi tõid aga lapsed jõest välja hoopis midagi suuremat, kui minu silmad näinud. Asja uurides selgus, et tegemist võib olla haruldase ebapärlikarbiga, sest jõekarp ei kasva 15 cm pikaks. Samas muidugi on kahtlane see, et see välja suremas liik on end siis sinna meie maja ette järve ujumis silla kõrvale potsatanud on. Samas mõeldes sellele, et sealsamas elutseb must kurg (täiesti haruldane liik ja inimsilma eest peitev liik), siis ehk pole võimatu. Lapsena ma vaikselt ka harjusin sellega, et sain bioloogia tunnis teada, et mõni taim või lill, mis minu kodu ümbruses või vaasis ilutses, oli tegelikult looduskaitse all.
Igal juhul paneb see ikka mõtlema, et kust me tuleme, milline on meie taust ja kuidas sedasi looduse sees olles tundub see kõik nii normaalne, alles siis, kui 20 aastat hiljem leiad end keset kuuma suvepäeva mingis suurlinnas, siis saad aru, et kõik on justkui täiesti valesti. No ongi, kui oled veetnud terve lapsepõlve jalgupidi jões, ujunud iga ilmaga ja veetnud päevi metsas, siis ei ole nornaalne seista keset asfaldi, riieded seljas ja inimesed ümber. See on lihtsalt see, kust meist keegi tuleb ja sinna vastu ei saa:)
.
