Eile käisime lastega saunas, nad vihtlesid, tegid endale mudamaski, jooksid alasti õue ja valasid vihmavett pähe ning tundsid sellest tõelist mõnu. Alati, kui ma maal lapsi vaatan, siis valdab mind tõeline rahulolu, nad on poolpaljad, natuke mudased või kriimused, ei ole suuri reegleid ja tegemist on nö vabapidamise lastega. Kell ei oma suurt tähendust, elu käib rohkem ilma ja kõhutunde järgi. Üks kindel reegel on, et hambaid peab pesema:D
Ükspäev, kui poisse kõvasti plaasterdanud oli (ühel rattaga kukkumisest põlv ning teisel kõht, ühel põsk verine väikesest mõõgavõitlusest), siis vaatasin lapsi ja ütlesin: "Suvel ongi tõeline laps natuke........." ja jäin toppama. Selle peale mõtles Pelle ja lõpetas lause ".......verine!"
Noh, võib ka nii öelda:D
Aga oma vabapidamise lapsi maal vaadates saan ma aru, et ma olen nende üle just siis uhke. Palju uhkem, kui siis, kui nad seisavad kingad jalas, viksid riided seljas, pead kammitud ja võtavad aukirju vastu. See on ka alati muidugi tore, kuid miski minu ütleb alati, et see on PÄRIS, kui laps lidub paljajalu killustikul ja käbidel, ei virise sääsked peale, peseb end vihmavees ja on kontaktis loodusega. Eks see vist on see, kust me ise tuleme, kujutan ette, et mõne jaoks tunduks nad suvel parajad metslased, aga mulle meeldib vaadata, kuidas nad ahvina puu otsa ronivad ja kalana järves sukleduvad.
Foto: erakogu, kasutamine vaid autori loal
