Foto: erakogu, kasutamine vaid autori loal
Wednesday, February 22, 2017
Katsed vol 2 - Pelle tulemused!
No nii, tänavu läks küll libedalt, Pelle võeti kohe lupsti VHKsse sisse. Kuna seal käivad juba ka kaksikud, siis avaldasid kõik lapsed soovi, et Pelle oma kooliteed sealt alustaks. No mis siis ikka, jäävad meist need nunnud erakoolid proovimata. Üldsus on rääkinud ja VHK on ju täitsa tore kool. Pellele küll meeldisid need teised asutused ka, aga paistis, et temas tekitas ikkagi turvatunnet mõte, et läheb sinna, kus ees on ootamas õde-vend, Nendega hommikul koos kooli minna, samades ringides käia. Lisaks on talle tuttav juba koolitee, puutöö klass ning VHK traumapunkt:D Ja jah, just nimelt, tal on õnnestus kevadel Mailaada ajal tõuksiga kukkuda, nii et enne pidustuste algust oli tal põlved juba lapitud. Peale eelkooli läheb ta kaksikute juurde puutöö klassi, kust nad koos koju tulevad. Pelle suutis seal jootekolbi katsuda;) Ühesõnaga Pellel on juba plaan - nagu ikka - ta tahab minna puutöö ringi, karatesse, tulevikus ka metallitöösse ning õppida ka kitarri. Need on kõik asjad, mida VHK suudab talle pakkuda. Loodame, et tema koolitee kulgeb libedalt. Eelkoolis ja katsetel räägitakse meile ühest lapsest, kes istub kannatlikult ja kuulab, paneb väga hästi tähele ja keskendub. See olla meie laps - kui tal sellised võimed on, ju siis läheb tal kooliga ilusti. Pole midagi vaatame selge silmaga tulevikku ja küll kõik sujub.
Monday, February 6, 2017
Katsed - kaks aastat hiljem!
Peale seda, kui kaksikud on juba tervelt 1,5 aastat koolis käinud, saame aru nii meie, kui nemad, et ega see kool mingi lust ja lillepidu ole ning tuleb kuidagi veel 10,5 aastat vastu pidada:D
Kusjuuress ma saan täitsa aru kust see koolistress tuleb. See tuleb sellist väikestest hirmudest nagu, kas ma jõuan õigeks ajaks, kas sain kodutööst õigesti aru, kas see, mis ma teen on õige, mida minust arvatakse jn. Ma tunnistan ise, et ma pole ammu ühegi asja pärast nii palj muretsenud, kui näiteks laste kodutööde pärast. Kui ma ise enam mingit tööasja õhtul ei jõua, siis lükkan selle järgmise hommiku peale. Samas lapsel võivad silmad pahupidi olla, aga õpitud peab olema. Ma saan aru, et ma ei ole pikalt nii reglementeeritud maailmas olnud ja see tekitab minus samasugust ärevust nagu lastes. Seega on mul kohati tunne, et tahaks üldse ära metsa ja säästa seda meie pere päiksekiirekest katsumuse eest nimega KOOL. Aga siiski, siiski - metsamaja meid hetkel veel ei oota ning laps tuleb mingisse asutusse ära surada.
Kui kaks aastat tagasi oli mul suur usk eliitkoolidesse ja lootus, et need ehk kuidagi pööravad lapsele, kui indiviidile rohkem tähelepanu, siis tänaseks päevaks on selline usk hajunud. Mitte, et ma tahaks nüüd pesuveega lapse välja visata. Ma tean palju lapsevanemaid ja lapsi, kes nende koolidega rahul on. Kuid mida päev edasi, seda suuremaks kisub minu sees tunne, et koolis on midagi olemuslikult valesti, kogu süsteemis ma mõtlen.. Ja seda tunnet ju kinnitavad Eesti laste suured stressinäidud ja väga suur koolist välja langevus.
Aga süsteemi ma üksi ei muuda ning fakt on see, et ka meie kolmas võsu peaks kevadel kuskil kooli nimistus olema. Kui kaks aastat tagasi tegime eliitkoolidele ringi peale ning lõpuks imekombel VHKs maandusime, siis tänavu mind enam selline kooliminemise paanika ei valda. Esiteks on VHKs muidugi tore lugu see, et üldiselt väga soositakse õdesid-vendi ning meie armsa punapea latt nii kõrgel ei ole, kui kaksikutel kaks aastat tagasi. Eks VHKst on ka liikvel igasugu legende, katsetele joostakse tormi ning minu usk sellesse kooli oli väga suur. Ma pean tunnistama, et teatud salapära on 1,5 aastaga haihtunud ning näen, et seal on palju toredaid õpetajaid, täiesti suurepärane huvitegevuse võimalus, kuid laias laastus on ta ikka üks kindel alustala meie haridusüsteemis ning minu hing ei karju sees, et mu kolmas laps PEAB just sinna saama. Jah, muidugi oleks tore, kui ka kolmas laps sinna võetakse ning õed-vennad koos käia saaks. Kuid hing on hakanud otsima midagi veelgi alternatiivsemat, väiksemat ja uudset. Ma sooviks kõige rohkem, et mu lapsest aidatakse kasvatada täisväärtuslik Inimene ning selle käigus ei saaks tema sisemine laps väga rängalt kannatada. Ja siinkohal mulle siiski meeldiks, kui laps ikka õpiks ka seejuures;)
Õnneks on tekkimas palju uusi ning alternatiivseid koole. VHKst välja kasvanud Püha Johannese kool jättis meile väga sümpaatse mulje ning ulatas Pellele juba ka terekäe. VHKs tegi Pelle katsed nö eelkooli käigus ja tulemusi me hetkel veel ei tea. Samas on uksi avamas uus erakool Avatud Kool, mis tundub oma ideede poolest väga äge. Sinna võetakse lapsi vastu põhimõttel, kes ees, see mees, seega kuniks meie VHK tulemusi ootame, võivad klassid juba täis olla.
Nagu aru saada, siis oleme oma ringist välja jätnud kõik need koolid, kus paar aastat tagasi sai tiirutatud. Lihtsalt ei tõmba enam.
Pellele endale Püha Johannese kool väga meeldib, kuid samas sooviks koos õe-vennaga kooli jagada. Eks meil saab raske valik olema, kui ta VHKsse sisse saab. Lisaks on meie eelistuste listis ka Püha Miikaeli Kooli. Ja loomulikult pole me ära unustanud Avatud Kooli, kuid sinna võetakse elava järjekorra alusel ning me ei tea, kas me enam püünele pääseme, kui VHK tulemusi ootame.
Ühesõnaga, mööda katseid tänavu ei tuurita. Närvid on korras. Oleme endale välja valinud neli kooli, VHK (Vanalinna Hariduskolleegium), PMK (Püha Miikaeli Kool), PJK (Püha Johannese Kooli) ja Avatud Kooli. Üks imetore kool meid juba ootab, seega vaatame rahulikult, mis tulevik toob, kas jääb Püha Johannes või hoopis midagi muud. Minu süda on rahul.
Kuidas ma kaks aastat tagasi mõtlesin ja trallitasin võib lugeda siit:
http://punasedkummikud.blogspot.com.ee/2015/01/lapsed-kooli-misasja-praegu-on-alles.html
Ma usun, et iga vanem, kes hoolib, leiab oma lapsele parima, kui kool ei vasta ootustele tuleb seda võtta, kui õppetundi endale ja lapsele ning vajadusel kähku kooli vahetada. Aga enne kui me ei proovi, siis ei saagi ju teada;)
Ja lõpetuseks veel selline link:
https://www.ted.com/talks/ken_robinson_says_schools_kill_creativity
Küsimusele, kas kool tapab loovuse vastaks mina nii. Mitte alati ja igal pool, kuid on kohti, kus nähakse vaeva, et igasugune loovus tappa. Õnneks on vahel lapsed nagu umbrohi, mis kasvavad sellest hoolimata, kuidas neid hävitada püütakse ning vahel on ju umbrohi isegi see kõige tugevam taim.
Päris lõpetuseks soovin ma kõigile lapsevanematele südamest edu, ükskõik, mis valiku te teete: erakool, eliitkool, piirkonna kool, alternatiivkool, koduõpe või misiganes;) Et juhtuks parim just teie lapele. Need on järgmised 12 aastat teie ja teie lapse elust. Õnne ja hingejõudu on vaja!
PS. kõige hullem kooli juures on see kell 6.45 ärkamine - ma ei suuda uskuda - 12 aastat veel, vahepeal saigi mõned aastad juba liiga palju magada:D
Kusjuuress ma saan täitsa aru kust see koolistress tuleb. See tuleb sellist väikestest hirmudest nagu, kas ma jõuan õigeks ajaks, kas sain kodutööst õigesti aru, kas see, mis ma teen on õige, mida minust arvatakse jn. Ma tunnistan ise, et ma pole ammu ühegi asja pärast nii palj muretsenud, kui näiteks laste kodutööde pärast. Kui ma ise enam mingit tööasja õhtul ei jõua, siis lükkan selle järgmise hommiku peale. Samas lapsel võivad silmad pahupidi olla, aga õpitud peab olema. Ma saan aru, et ma ei ole pikalt nii reglementeeritud maailmas olnud ja see tekitab minus samasugust ärevust nagu lastes. Seega on mul kohati tunne, et tahaks üldse ära metsa ja säästa seda meie pere päiksekiirekest katsumuse eest nimega KOOL. Aga siiski, siiski - metsamaja meid hetkel veel ei oota ning laps tuleb mingisse asutusse ära surada.
Kui kaks aastat tagasi oli mul suur usk eliitkoolidesse ja lootus, et need ehk kuidagi pööravad lapsele, kui indiviidile rohkem tähelepanu, siis tänaseks päevaks on selline usk hajunud. Mitte, et ma tahaks nüüd pesuveega lapse välja visata. Ma tean palju lapsevanemaid ja lapsi, kes nende koolidega rahul on. Kuid mida päev edasi, seda suuremaks kisub minu sees tunne, et koolis on midagi olemuslikult valesti, kogu süsteemis ma mõtlen.. Ja seda tunnet ju kinnitavad Eesti laste suured stressinäidud ja väga suur koolist välja langevus.
Aga süsteemi ma üksi ei muuda ning fakt on see, et ka meie kolmas võsu peaks kevadel kuskil kooli nimistus olema. Kui kaks aastat tagasi tegime eliitkoolidele ringi peale ning lõpuks imekombel VHKs maandusime, siis tänavu mind enam selline kooliminemise paanika ei valda. Esiteks on VHKs muidugi tore lugu see, et üldiselt väga soositakse õdesid-vendi ning meie armsa punapea latt nii kõrgel ei ole, kui kaksikutel kaks aastat tagasi. Eks VHKst on ka liikvel igasugu legende, katsetele joostakse tormi ning minu usk sellesse kooli oli väga suur. Ma pean tunnistama, et teatud salapära on 1,5 aastaga haihtunud ning näen, et seal on palju toredaid õpetajaid, täiesti suurepärane huvitegevuse võimalus, kuid laias laastus on ta ikka üks kindel alustala meie haridusüsteemis ning minu hing ei karju sees, et mu kolmas laps PEAB just sinna saama. Jah, muidugi oleks tore, kui ka kolmas laps sinna võetakse ning õed-vennad koos käia saaks. Kuid hing on hakanud otsima midagi veelgi alternatiivsemat, väiksemat ja uudset. Ma sooviks kõige rohkem, et mu lapsest aidatakse kasvatada täisväärtuslik Inimene ning selle käigus ei saaks tema sisemine laps väga rängalt kannatada. Ja siinkohal mulle siiski meeldiks, kui laps ikka õpiks ka seejuures;)
Õnneks on tekkimas palju uusi ning alternatiivseid koole. VHKst välja kasvanud Püha Johannese kool jättis meile väga sümpaatse mulje ning ulatas Pellele juba ka terekäe. VHKs tegi Pelle katsed nö eelkooli käigus ja tulemusi me hetkel veel ei tea. Samas on uksi avamas uus erakool Avatud Kool, mis tundub oma ideede poolest väga äge. Sinna võetakse lapsi vastu põhimõttel, kes ees, see mees, seega kuniks meie VHK tulemusi ootame, võivad klassid juba täis olla.
Nagu aru saada, siis oleme oma ringist välja jätnud kõik need koolid, kus paar aastat tagasi sai tiirutatud. Lihtsalt ei tõmba enam.
Pellele endale Püha Johannese kool väga meeldib, kuid samas sooviks koos õe-vennaga kooli jagada. Eks meil saab raske valik olema, kui ta VHKsse sisse saab. Lisaks on meie eelistuste listis ka Püha Miikaeli Kooli. Ja loomulikult pole me ära unustanud Avatud Kooli, kuid sinna võetakse elava järjekorra alusel ning me ei tea, kas me enam püünele pääseme, kui VHK tulemusi ootame.
Ühesõnaga, mööda katseid tänavu ei tuurita. Närvid on korras. Oleme endale välja valinud neli kooli, VHK (Vanalinna Hariduskolleegium), PMK (Püha Miikaeli Kool), PJK (Püha Johannese Kooli) ja Avatud Kooli. Üks imetore kool meid juba ootab, seega vaatame rahulikult, mis tulevik toob, kas jääb Püha Johannes või hoopis midagi muud. Minu süda on rahul.
Kuidas ma kaks aastat tagasi mõtlesin ja trallitasin võib lugeda siit:
http://punasedkummikud.blogspot.com.ee/2015/01/lapsed-kooli-misasja-praegu-on-alles.html
Ma usun, et iga vanem, kes hoolib, leiab oma lapsele parima, kui kool ei vasta ootustele tuleb seda võtta, kui õppetundi endale ja lapsele ning vajadusel kähku kooli vahetada. Aga enne kui me ei proovi, siis ei saagi ju teada;)
Ja lõpetuseks veel selline link:
https://www.ted.com/talks/ken_robinson_says_schools_kill_creativity
Küsimusele, kas kool tapab loovuse vastaks mina nii. Mitte alati ja igal pool, kuid on kohti, kus nähakse vaeva, et igasugune loovus tappa. Õnneks on vahel lapsed nagu umbrohi, mis kasvavad sellest hoolimata, kuidas neid hävitada püütakse ning vahel on ju umbrohi isegi see kõige tugevam taim.
Päris lõpetuseks soovin ma kõigile lapsevanematele südamest edu, ükskõik, mis valiku te teete: erakool, eliitkool, piirkonna kool, alternatiivkool, koduõpe või misiganes;) Et juhtuks parim just teie lapele. Need on järgmised 12 aastat teie ja teie lapse elust. Õnne ja hingejõudu on vaja!
PS. kõige hullem kooli juures on see kell 6.45 ärkamine - ma ei suuda uskuda - 12 aastat veel, vahepeal saigi mõned aastad juba liiga palju magada:D
Wednesday, February 1, 2017
Tüdrukud on tehtud........
.........no jah, ka minu tütar oli kunagi printsessi ja roosa hull. See faas kestis tal täpselt teisest eluaastast kuni umbes kuuendani. Peale seda saadeti kõik roosa kallile väiksele sugulasele, nukud pakiti kokku ning lemmivärviks sai kollane ja must. Eks see roosavaht tüütas ära ka ja mõtlesin, et on tore teisi värve avastada, aga ega see lihtne pole. Enamus rõivatootjaid on vist seda meelt, et me paneme kõik hauani roosas ringi. Kui laps kooli läks, siis oli ikka täitsa väljakutse leida ranits, mis poleks roosa - no talle ka ei meeldi need nö jalgpalli ja mingite monstrite omad. Tahtis ilusat kotti, aga mitte roosat. No lõpuks saime ühe nö lilla koti;) Me pigem nimetame seda lillaks. Ma ei usu, et mu tütar ainus on, kelle maitse ei ole roosa pitsivaht. Oma venna nahkhiirtega boksereid vaadates röögatas ta vihaselt ja teatas, et on nii ebaõiglane, et poistele tehakse selliseid ägedaid pükse, tüdrukutele aga ainult lipsukestega ja roosasid.
Ja talle peale vaadates on ta täitsa tavaline tüdruk ja mingit sooviha tal pole;) Aga ta ei taha roosat kanda. Eks nii mõndagi tema kohta ütleb tema projektitööde valik koolis. Näiteks, kui oli tarvis teha töö ühest taimest, siis ta tegi selle kõrvenõgesest ning kui loomast, siis valituks osutus nahkhiir. Lisaks meeldib talle karate ning puutöö, kus valmistab endale vibusid ja mõõkasid.
Ja talle peale vaadates on ta täitsa tavaline tüdruk ja mingit sooviha tal pole;) Aga ta ei taha roosat kanda. Eks nii mõndagi tema kohta ütleb tema projektitööde valik koolis. Näiteks, kui oli tarvis teha töö ühest taimest, siis ta tegi selle kõrvenõgesest ning kui loomast, siis valituks osutus nahkhiir. Lisaks meeldib talle karate ning puutöö, kus valmistab endale vibusid ja mõõkasid.
Subscribe to:
Posts (Atom)