Praegu käidud siis VHKs, GAGis, Reaalis ja TIKis. Kui esimeses kahes oli laste jaoks kõik nagu lust ja lillepidu, siis viimases kahes tekkis ootamatus. Reaalis ei jõudnud Paula ettenähtud ajaga valmis ja kui tal töö nina eest ära võeti, siis hakkas nutma. Õpetajad lohutasid teda ja andsid isegi shokolaadi, aga ikka võttis natuke aega, et asjast üle saada. Täpselt sama juhtus TIKis Endliga. Kuna temal olid kõik eelnevad koolid läinud mängleva kergusega, siis tõsiasi, et ta ühes kohas ei jõudnu, ajas ta ka nutma. TIKis oli nii, et peale kirjalikku osa, tulid lapsed välja ja käisid siis ükshaaval veel õpetajatega vestlemas. Endel kutsuti sisse, aga nutt oli ikka peal ja õpetajad ütlesid, et las tuleb viimasena, kui rahunenud on. Õnneks oli TIKis kohal pool meie lasteaia rühma, sealhulgas Endli parim sõber ja nii ununesid mured ja õpetajad olid üsna üllatunud, kui nutta luksuvast poisi asemel jooksis klassi rõõmus ja naerev poiss. Endal oli küll tunne, et loobuks sellest asjast üldse, aga samas ei saa ju lapsele jätta ka muljet, et kui midagi läheb untsu, siis võib kohe kõik katki jätta.
See oli ainus asi, mille peale ma ei tulnud, et peaks lapsi kuidagi ettevalmistama ka selles osas, et nad võivad ajaga jänni jääda. Nii et nüüd siis ma olingi see ema, kelle lapsed on katsetel nutnud. Eks see oli paha tunne küll, aga nagu üks mu sõber ütles, et ta on näinud ka sünnipäevadel ja trennides nutvaid lapsi. Kas me peaks siis need ka ära jätma, et mitte lapsi traumeerida.
Mina ei tähelda, et lastel sellest kõigest mingit suurt traumat oleks. Sest me ei ole sisse saamisest mingit numbrit teinud, ega neid kuidagi survestanud. Pealegi nad teavad, et siis me teeme midagi lahedat, just seda mida nemad tahavad ja siis nad juba arutavad, mida ägedat me järgmiseks ette võtame;)
Ja nüüd veel mulje koolidest.
GAGi kohta ei saa ma midagi öelda, sest mina viisin lihtsalt lapsed eelkooli ja seal kõik toimuski:)
Teistest on siiani kõige parema mulje jätnud VHK, seal oli kõik lausa õlitatatult organiseeritud. Kõik toimus täpselt kella pealt. Kõikjal oli info ja vabatahtlikud, kes suunasid ja aitasid. Õhkkond ja õpetajajad oli hästi meeldivad.
Ka Reaalis oli õige maja leidmisel info ukse leitav ja õpetajad hästi meeldivad, kuid TIKis valitses paras kaos. Me jõudsime natuke varem ja ei saanud üldse aru, kuhu minna ja mida teha. Siis keegi lapsevanem kuskilt teadis öelda, et 10 minutit enne algust kutsutakse rühm fuajees kokku. Ja nii oligi.
Seal oli hästi armas see, et kõigile lastele anti TIKi algklassi õpilaste poolt tehtud kaart, kuhu oli kirjutatud kiitused katsetel käinutele. See oli väga armas mõte:)
Kokkuvõttes oli personal minu arvates igal pool hästi toetav, meeldiv, lahke ja sõbralik. Tundub, et nad tõesti pingutavad, et lapsed end sellises pingelises olukorras talutavalt hästi tunneks.
