Trennitamine

Lapsi erinevatesse trennidesse vedades mõtlen ikka, et kuidagi laste huvitegevuseks jätkub perel rohkem aega, kui enda omale. Mina tahaks ka kunsti-, laulu ja tantsuringis käia. Aga kuidagi tuleb välja nii, et heal juhul õnnestub endale üks joogatund nädalas napsata ja siit-sealt veel väheke liikumist. Mul on alati kahju, kui istun kuskil kõval pingil ja lihtsalt ootan oma last. Ma mõtlen, et jube hea oleks see aeg ka ise sportides sisustada. Mõni koht loob selleks paremad võimalused, kui teised. Tean ema, kes lapse ujumise ajal, ise jõusaalis müttas. Mina olen poja jalkatrenni ajal usinalt väljas olevaid jõumasinaid kasutanud. Kuid kõik kohad ei paku neid võimalusi ja tunnike on nii lühike aeg, et ei jõuagi kuhugi. Tõsi küll, olen näinud isa, kes tuleb peale trenni lõppu higisena jooksmast. Seega võimalused on ikka meie peas kinni. Viimasel ajal on meie pere kuuesed avastanud uisutamise tohutu mõnu. Raamiga ukerdajatest said kähku väiksed kiiruisutajad. Ka ma ise armastan uisutamist ja olin tohutult rõõmus avastuse üle, et saan koos lastega ühe täitsa korraliku trenni niimoodi maha pidada:) Neil uisud all ja minul uisud all ning kõik saavad ühe kena trenni värskes õhus kirja. Alati ei peagi liikumine seotud organiseeritud trenniga. Ma usun, et me kõik võiks rohkem just neid viimaseid võimalusi otsima.

Lapsed Shnelli pargis jalgpalli trennis.
Foto: Iti Pällin - kasutamine vaid autori loal