Meie laste sünnipäevad on väga väikeste vahedega. Paula ja Endel on sündinud 12. märts ja Pelle 6. aprill. Kuid paratamatult tuleb kaksikute sünnipäev enne kätte, kui Pelle oma. Kaksikud muidugi loevad juba jaanuarist päevi sünnpäevani ja väikevend peab siis kuidagi leppima, et tema oma ka kunagi tuleb, aga on ikka mõõtmatult kolme nädala kaugusel õe-venna omast. Tänavu leppisime kokku, et õigel päeval tulevad koju vanaemad ja vanaisad ning mängutoa tralli teevad nad kolmekesi koos. Kaksikute õigel päeval oli vaene Pelle juba hommikul väheke häiritud ja teatas hommikul riidesse pannes, et temal läheb elus kõik allamäge. Aga siis mõtles natuke ja teatas: "Aga homme hakkab mul jälle ülesmäge minema, sest siis on Paula ja Endli sünnipäeva läbi ja nad peavad terve aasta seda ootama, minu oma aga tuleb kolme nädala pärast!" Väljendi allamäge ja ülesmäge oli ta eelmine õhtu just ära õppinud;)
Õhtu saabudes läks aga veelgi allamäge - külalised tulid, kaksikud said kinke, aga tema mitte. Ja ta elas seda esimest korda väga üle. Kuidagi ebavõrdne seis ka, teised on suuremad, vanemad ja neil kahel on korraga sünnipäev. Varem pole meil sellist probleemi olnud, ma olen ikka püüdnud lastele õpetada, et alati ei ole neil võimalik kõike korraga osta. Et kui ikka ühel lapsel on jalanõusid vaja, siis ma ei osta kõigile jalanõusid ja niisama nänni, sest üks laps sai midagi. Seega ei ole ka kommet, et kui ühtedel on sünnipäev, siis peab kolmas midagi saama ja vastupidi.
See oli esimest korda, kui Pelle seda nii üle elas, et teistel on sünnipäev nad saavad kinke ja temal on see alles kolme nädala pärast. Iga järgneva uksekella peale läks ta jälle mossi ja nuttis natuke ning teatas hingetäiega: "Ma tean, minu sünnipäev ei tule mitte kunagi!" Siis vaheapeal ta juba natuke rahunes ja siis käis jälle uksekell....
No õnneks olid lõpuks kõik külalised koos ja tal oli siiski piisavalt põnev koos suure vennaga kinke vaadata ja ta siiski unustas oma halva saatuse;)
No comments:
Post a Comment