Kuidas hakkama saada lapse pettumusega?

Meil on hästi tubli lasteaed. Nad viivad lapsi sageli kuhugi esinema, see annab lastele palju enesekindlust ja eneseusku. Kahjuks on nii, et iga kord kõik lapsed minna ei saa. Seekord sai esinema minna rühmast kümme last. Pidid olema ka nö varulapsed, et kui keegi haigeks jääb. Nad püüavad teha nii, et ikka aeg-ajalt ikka iga laps saaks kuskil esineda, mitte nii, et kõige tublimad alati ja ainult. Sedapuhku, aga oli Paula siis seal varulistis. Kuna üks nö põhinimekirja laps oli pikalt haige, siis Paula lootus, et tema saab ka esinema, oli suur. Ta otsis eile ise üles lasteaia esinemisvormi, hommikul oli nii lootusrikas, kuigi ma püüdsin selgitada, et ehk on kõik lapsed ikka kohal. Ja olidki.....Paula seisis seal, surus oma riideid vastu rinda ja oli lõpmata kurva näoga. Ta on muidugi nii vapper, teeb sellist nägu, et kõik on ok (tema kaksikvend kindlasti näitaks häälekalt oma pettumust), kuid ma tean, et seesmiselt ta võitleb oma pisaratega ja mina pidin seda ka tegema. Kuidagi nii jabur, et nii kahju pole mul temast ammu olnud. Mõnes mõttes on palju lihtsam hakkama saada sellega, kui laps näiteks kukub ja lööb end ära, aga selline silmnähtavat lootuse purunemist on nii raske taluda. Õnneks seisab tal neid esinemise veel ees, aga lihtsalt see hetk oli nii valus.