Kui kõigile antaks rohkem võimalust!

Hiljuti sai mu viiene Pelle lastaias üles astuda luuletusega. Algul ta ei pidanud esinema, aga kuni põhiline esineja oli haigusega maas, siis anti Pellele võimalus. Ei, ei, tema ise seda võimalust ei soovinud. Talle meeldib esineda ja veiderdada väikesele selstkonnale vastavalt oma tujule, mitte esitada ette antud teksti lava peal. Lisaks pole ka teada, kuidas ta üldse kavatseb seal lava peal käituda ning kas mingi lollusega hakkama ei saa. Mitte, et tegemist mingi käitumishäirega oleks, vaid teda väga ei kõiguta ühiskondlikud normid. Hommikul ta veel teatas, et tema küll mingit luuletust lugema ei hakka ja seda veel terve lasteaia ees.

Aga õhtul, oh seda üllatust, oli luuletus ilusti ette kantud ja Pelle oli ise tegelikult väga rahul Ta oli esmakordselt millegi suurega hakkama saanud ja näost oli näha, et ta oli uhke,

Minu vanem poeg sai alati kõvasti etelda ja teda lükati üsna sageli lavale, tema kaksikõde sai seda piisavalt ja nooremal oli nüüd debüüt.

Olen täheldanud, et lasteaiad kipuvad ikka igal poole esinema lükkama samu lapsi, kelle peale võib kindel olla. Samas just Pellet vaadates mulle tundub, et võiks ka neile teistsugustele lastele võimalust anda. Need tublid saavad niikuinii hakkama, aga ka need, kes ei ole mingil põhjusel harjunud püünele astuma, neile võib selline võimalus tiivad anda.

Ma mõistan ka õpetajaid, et nemad ju soovivad, et kõik tuleks kõige paremini välja, aga minul lapsevanemana ei ole üldse vahet, kas ja kui hästi keegi midagi oskab. Pigem tekitab minus küsimusi, kui ma näen, et mitu korda järjest samad lapsed jälle võimaluse saavad.

Foto: erakogu, kasutamine vaid Villapai loal

Katsed - see suur tabu!;)

Ma ikka mõtlen, et kuna mu lapsed tänavu kuskile kooli ei katseta, siis on tunne nagu oleks teema kalevi all. Huvitav, miks see nii suur tabu on ja keegi sellest rääkida ei taha. Mitte ühtegi postitust Facebookis, vahel mõne artikli leiab, aga laias laastus ei midagi. Samas lapsevanemate seas on see kirglik teema, koolivalik on suur teema. Nii palju, kui Sul seda kooli valida lastakse. Kes muretseb katsete pärast, kes muretseb määramise pärast jn jn jn. Koolita ju keegi ei jää, aga eks paljudel peredel on omad eelistused kujunenud. Olgu selleks siis lähim kool, mõni katsetega kool, logistiliselt parim kool, erakool või muusikakool. Ikka ju soovitakse, et nii lapse, kui enda elu võimalikult hästi käiks. Ükskõik, mis selle hästi käimise kriteerium on, kas lihtne logistika, mingi kindel asutus või mõne huviala toetamine.

Foto: Õpetajateleht

Emme, ma tahan saada saksofonimängijaks!!!!

Kui lastele kooli minnes tuli valida huviringid, siis oli mul suur hirm, et kui palju ringe võtta, ega paljuks ei lähe, kuidas huvialad ja koolikoormus kokku last väsitavad jn jn jn.

Mõtlesin, et lapsed võiks tegeleda natuke spordiga, natuke kunsti ja muusikaga ning küllaps sealt siis välja koorub. Aga ei ühtigi, neile meeldib KÕIK ja tahaks veel juurde. Ma mõtlesin, et tegeleks selle pilli õppimisega, siis kui esimene aasta möödas ning selge, mis neid rohkem huvitab. Aga ei, Endel nägi ühel kontserdil Raivo Tafenaud saksofoni mängimas ning oli lummatud. Ta läks ütles ikka Tafenaule ka, et ta oli kõige ägedam:D Aga nüüd käib mulle peale nagu uni, et ma talle saksofoni õppe korralaks, sest ta enam ei teagi, kas oleks parem olla saksofoni mängija või leiutaja.

Aga mine sa võta kinni, kas see on vaid mööduv luul või tema elu muutev kogemus:)

 

Mis värk selle seinaäärte lohistamisega on.....

Täna lastega kooli jalutades pidin, pidin neid pidevalt korrale kutsuma, et nad ei lohistaks kindaga mööda majaääri,, et noh must ja rõve ning kinnas läheb katki. Eile aretasin sama vestlust oma noorema lapsega. Täna hommikul kooli poolt tagasi jalutades tuvastasin, et enamus lapsi lohitab oma kinnast mööda seina. Äkki need seinad polegi siis nii mustad enam......:DDDD

Aga järgmine kord võiks üks käsi neid haarata.......