Kui kõigile antaks rohkem võimalust!

Hiljuti sai mu viiene Pelle lastaias üles astuda luuletusega. Algul ta ei pidanud esinema, aga kuni põhiline esineja oli haigusega maas, siis anti Pellele võimalus. Ei, ei, tema ise seda võimalust ei soovinud. Talle meeldib esineda ja veiderdada väikesele selstkonnale vastavalt oma tujule, mitte esitada ette antud teksti lava peal. Lisaks pole ka teada, kuidas ta üldse kavatseb seal lava peal käituda ning kas mingi lollusega hakkama ei saa. Mitte, et tegemist mingi käitumishäirega oleks, vaid teda väga ei kõiguta ühiskondlikud normid. Hommikul ta veel teatas, et tema küll mingit luuletust lugema ei hakka ja seda veel terve lasteaia ees.

Aga õhtul, oh seda üllatust, oli luuletus ilusti ette kantud ja Pelle oli ise tegelikult väga rahul Ta oli esmakordselt millegi suurega hakkama saanud ja näost oli näha, et ta oli uhke,

Minu vanem poeg sai alati kõvasti etelda ja teda lükati üsna sageli lavale, tema kaksikõde sai seda piisavalt ja nooremal oli nüüd debüüt.

Olen täheldanud, et lasteaiad kipuvad ikka igal poole esinema lükkama samu lapsi, kelle peale võib kindel olla. Samas just Pellet vaadates mulle tundub, et võiks ka neile teistsugustele lastele võimalust anda. Need tublid saavad niikuinii hakkama, aga ka need, kes ei ole mingil põhjusel harjunud püünele astuma, neile võib selline võimalus tiivad anda.

Ma mõistan ka õpetajaid, et nemad ju soovivad, et kõik tuleks kõige paremini välja, aga minul lapsevanemana ei ole üldse vahet, kas ja kui hästi keegi midagi oskab. Pigem tekitab minus küsimusi, kui ma näen, et mitu korda järjest samad lapsed jälle võimaluse saavad.

Foto: erakogu, kasutamine vaid Villapai loal