Kadrid!

Mul ei ole täna rohkem Kadrisid käinud, kui mu enda pojad. Aga seegi oli väga tore, sest peale edukat mõistatamist soovis Pelle mulle karja õnne, musi õnne ja poliitika õnne.

Must reede.....no ma ei tea;)

See must reed tuli minu jaoks küll tänavu nagu kuu pealt. Ma olen ikkagi täielik võhik. Aga kui ma juba pikemat aega sain teateid, et musta reede puhul mingid aled, siis uurisin oma kallilt kõiketeadjalt sugulaselt Katult, et mis värk on;)

Ise suutsin välja mõeleda järgmised variandid:
a) 13. reede - aga kuupäevad ei klappinud
b) novembri lõpp, aga maa must
c) mingi finantskrahh
d) maiade kalender lõppeb jälle ja enne viimset päeva müüme kõik soodsalt maha, ehk läheb järgmises reaalsus neid asju vaja

Kallis Katu, muidugi viis mind õigele teele.

Aga ma ei saa üldse aru, miks me siinkandis sellest nii suure numbri teeme, kui see seotud Ameerika pühadega. Mind huvitab kui mitu kampaania tegijat kodus kalkunit sõi, perele head tänupüha soovis ning seda ka tähistas.

Kui on soov kaubale soodukat teha, siis on ju ka ägedamaid variante. Ise kaalun küll, et Mardipäeval võiks järgmine aasta midagi ette võtta. Ikkagi ju kerjuste püha, muidugi miks ka mitte Kadripäeval, see annaks Villapaile rohkem põhjust, sest üks osanik ju Kadri (see sama tarkpea Katu).
Või näiteks Jaanipäev, et kui üle tule hüpatas kõrvetasid püksid, siis nüüd saad meilt soodsalt uued. Kindlasti on veel ideid, aga must reede.......no ma ei tea.
Aga mul on sisetunne, et 10 aasta pärast keegi seda küsimust ei esita ja me oleme selle küsitava päeva sisse viinud ning pistame ka kalkunit rõõmsal meelel.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.......

See on ikka nii imetabane, kuidsa lapsed suudavad elust mõnu tunda. Piisab vaid lumest, ühest imetillukesest künkast maja ees ja õnn ongi õuel. Milline lust ja rõõm. Peale mitmeid lumevaeseid talvi on see nagu taevakingitus, keset kõige koledamat ja pimedat kuud. Loodame, et õnn ja rõõm jäävad kestma.

Foto: Andres Teiss 

Kiirabist!

Ikka on ju tore kirjutada, kuidas elu hästi läheb, aga vahel ei lähe. Hiljuti juhtus meie perega nii, et poeg läks isaga poodi, jättis tõukeratta klaasuste vahele ja juba 10 minuti pärast oli see sealt ära varastatud, umbes samal ajal sõitis meie armas punapea tõuksiga vastu posti, saadud hoobist kukkus pikali asfaldile ja sai peapõrutuse. Algus muidugi lootsime, et on niisama kõvem mats ja läheb vaikselt üle. Kuid laps oli jätkuvalt loid, siis hakkasime kontrollisime pupille, ei lasknud magama jääda, konsulteerisime arstiga. Mingi hetk jäi ta siiski magama ja tundus, et oksendamist ei tule ning asi piirdub ehmatusega. Kui oksendamine tuli ja kui juba kolmas kord, siis kutsusime kiirabi ja läksime haiglasse. Tehti peast pilte, pandi ööseks tilguti ja jäime hommikuni jälgimisele. Hommikul oli laps reibas ja rõõmus ning hinnati, et võime koju minna.

Ega seal nüüd midagi erilist ei ole, et satud väikelapsega haiglasse, aga minul oli sedapuhku lihtsalt tohutu tänutunne nende inimeste vastu, kes meiega tegelesid ja mõtlesin kahjutundega, et meediasse jõuab enamasti alati negatiivne. See, kuidas kiirabi ei reageerinud õigesti või ei tulnud, oli pahur jn jn jn. Meile sattus selline brigaad, kes oli tohutult tore, sõbralik ja abivalmis. Üks noor mees istus autos Pelle kõrval ja tutvustas talle kõiki masinaid, mis seal on, palus korraks autole ilma hääleta vilkurid peale panna, et Pelle ikka saaks aru, et on kiirabiautos. Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et ta võiks ka blaseerunud näoga aknast välja vaadata ning paluda minul oma lapsel mitte magama jääda. Kuid teda nähes mulle tundus, et ta tõesti armastab oma tööd ja lahku minnes oli selline tunne nagu läheks talle selle väikese lapse saatus tohutult korda. Ja mul oli nii häbi mõelda, kui vähe nende tööd väärtustatakse.

Foto: erakogu, kasutamine autori loal