Kiirabist!

Ikka on ju tore kirjutada, kuidas elu hästi läheb, aga vahel ei lähe. Hiljuti juhtus meie perega nii, et poeg läks isaga poodi, jättis tõukeratta klaasuste vahele ja juba 10 minuti pärast oli see sealt ära varastatud, umbes samal ajal sõitis meie armas punapea tõuksiga vastu posti, saadud hoobist kukkus pikali asfaldile ja sai peapõrutuse. Algus muidugi lootsime, et on niisama kõvem mats ja läheb vaikselt üle. Kuid laps oli jätkuvalt loid, siis hakkasime kontrollisime pupille, ei lasknud magama jääda, konsulteerisime arstiga. Mingi hetk jäi ta siiski magama ja tundus, et oksendamist ei tule ning asi piirdub ehmatusega. Kui oksendamine tuli ja kui juba kolmas kord, siis kutsusime kiirabi ja läksime haiglasse. Tehti peast pilte, pandi ööseks tilguti ja jäime hommikuni jälgimisele. Hommikul oli laps reibas ja rõõmus ning hinnati, et võime koju minna.

Ega seal nüüd midagi erilist ei ole, et satud väikelapsega haiglasse, aga minul oli sedapuhku lihtsalt tohutu tänutunne nende inimeste vastu, kes meiega tegelesid ja mõtlesin kahjutundega, et meediasse jõuab enamasti alati negatiivne. See, kuidas kiirabi ei reageerinud õigesti või ei tulnud, oli pahur jn jn jn. Meile sattus selline brigaad, kes oli tohutult tore, sõbralik ja abivalmis. Üks noor mees istus autos Pelle kõrval ja tutvustas talle kõiki masinaid, mis seal on, palus korraks autole ilma hääleta vilkurid peale panna, et Pelle ikka saaks aru, et on kiirabiautos. Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et ta võiks ka blaseerunud näoga aknast välja vaadata ning paluda minul oma lapsel mitte magama jääda. Kuid teda nähes mulle tundus, et ta tõesti armastab oma tööd ja lahku minnes oli selline tunne nagu läheks talle selle väikese lapse saatus tohutult korda. Ja mul oli nii häbi mõelda, kui vähe nende tööd väärtustatakse.

Foto: erakogu, kasutamine autori loal