Ma arvan, et lapsevanemal, kellel läheb kooli kaks last ei ole kuidagi pääsu kooli teemast. Igas seltskonnas, kus kooliealisi lapsi perekonnas, tuleb see paratamatult jutuks. Uuritaks maad erinevate koolide ja kogemuste kohta ning arutatakse kuhu kooli lapsi panna/viia/katsetada.
Ja jah, kooli ise algab ju alles septembris, aga see, et see on nüüd kätte jõudnud, sain ma aru siis, kui eelmine nädal hakkasin erinevatesse koolidesse avaldusi sisse viima. Kui ma esimese avalduse lahti võtsin, siis läks seest õõnsaks. Sain aru, et see on esimene samm sellel teel, et minu väikesed lapsed lähevad kooli ja meie perel hakkab täiesti uutmoodi elu. Kuidas nad nii ruttu küll suureks said. Mismõttes nad saavad seitsme aastaseks???!!!!! Ühtaegu kurb ja rõõmus.
Aga jah, kuhu kooli siis?! See küsimus tuleb varem või hiljem. Eks me kuulasime ka maad juba eelmisel aastal ja vaatasime põnevusega pealt tuttavate ponnistusi sel teemal.
Meie pesitsema Kalamajas ja piirkonna kooliks on Kalamaja Põhikool. Kuna me oleme elanud aasta aega Prantsusmaal ja kaksikud käisid sealses koolis (meie mõistes lasteaias), kus ka keel natuke külge jäi, siis otsustasime, et ikka võiks proovida mõnda kooli, kus prantsuse keelt õpitakse. Praegu peame iseseisvalt tegelema laste keele alles hoidmisega. Nii siis käivad Paula ja Endel GAGis eelkoolis, sest kui me saaks kooli valida ilma katseteta, siis oleks see meie esimene eelistus. Oleks kodu lähedal, kuuldused koolist on positiivsed, nii vilistlaste, kui seal õppivate laste poolt. Aga sinna sisse saamine on vist pea võimatu ülesanne, lapsel meil täitsa mõistlikud ja targad, aga sisse saamise tagab vaid maksimumtulemus, seega me ei ole oma lootusi kõrgeks ajanud.
Ülejäänud valikute osas valitseb mu hinges paras tohuvabohu. On olemas täitsa ontlik piirkonnakool, mille kohta on jutte nii häid, kui halbu. Saan aru, et lõpuks oleneb kõik sellest, kuidas veab õpetaja ja klassiga. Aga nii on vist igal pool. Ja ka kõikide teiste Tallinna koolide ja nö eliitkoolide kohta on kuulda nii õudusjutte, kui ka positiivseid lugusid. Võta Sa siis kinni, kus see tõde on. Mina ise olen käinud ühes väikeses vastikus maakoolis, kus hoolimata pisikesest kogukonnast käis räige kiusamine. Mina ise küll olin nende hulgas, kes kiusatavaid kaitses, kuid siiski mõtlen, kuidas on võimalik, et 60 õpilasega koolis üldse lastakse kiusamist tekkida. Keskkoolis käisin Spordikoolis, mis oli juba üsna tore koht, kuid kus lisaks spordile oleks tahtnud õppida keeli ja muidu põnevaid asju, mida meile spordi kõrvalt ei pakutud. Mees õppis Tartu eliitkoolis ja meil kummalgil pole oma koolidest liiga suurt vaimustust. On vaid sisetunne, et tahaks, et lapsed käiksid koolis, mis oleks oma õhustikult või tasemelt parem, kui meie eluteele sattunud koolid.
Pikalt välistasin võimalust VHKst, sest seal on klassid vaid ühest soost lastele. Meie omad on aga erinevast soost ja me ei soovinud neid lahutada. Alles mõned nädalad tagasi otsustasime, et viime nad ka sinna katsetele, sest tegelikult meie lapsed küll hoiavad ühte, kuid nende erinevad sugu tagab selle, et nad näiteks lasteaias mängivad kumbki oma sõpradega ja väga palju koos ei ole. VHKs oleks nende klassid kõrvuti ja palju tegevust oleks koos, seega tunnetaksid ikkagi üksteise olemasolu.
Sõelale on jäänud veel Prantsuse Lütseum prantsuse keele pärast ning Reaalkool. Õnneks on GAGis katsed nö eelkooli raames, seega seisavad meil ees kolmed katsed.
Kindlasti tundub see mõne jaoks hullumeelsus, mõned ei vii oma lapsi üldse katsetele ja arvavad, et piirkonna kool ongi lapsele parim lahendus. Ega ma ka lõpuni veendunud ole, mis see siis parim on. Aga kuna ka kõik need nö eliitkoolid asuvad ka kodu lähedal, siis proovida vast tasub. Meie lapsed on terve närvikavaga ja üldsiselt võistlusmoment neid närvi ei aja. Oleme neile ka selgitanud, mida need katsed tähendavad ja rõhutanud, et ükskõik, kuid neil läheb on nad väga tublid ja targad lapsed ning saavad kindlasti koha Kalamaja Põhikooli.
Enne esimesi katseid ei paista mõte testimisest neid üldse häirivat.
Aga ikka süda kuidagi valutab laste pärast ja loodan, et nad ei taju suurt pettumust, kui nad sisse ei saa. Oleme igaks katsete päevaks leppinud midagi põnevat kokku. Näiteks sel nädalvahetusel on plaan peale katseid külastada teletorni.
Tallinnas on muidugi ka palju toredaid väikesi kristlikke erakoole, kuid seni oleme need välistanud, lootuses siiski natuke soodsamalt hakkama saada. Need on siiski kõik tasulised ja kolme lapsega läheks arvestatav summa. Usun, et Kalamaja Põhikool ei ole ju nii hirmus kool, et lapsed seal käia ei võiks. Üks küsimus on alati ka Waldorfi kooli kohta, kuid minul on kahjuks Tallinna Waldorfi kooli osas omad eelarvamused ja seega pole seda meie peres sõelale jäänud.
Ma usun, et iga vanem, kes oma lapse katsetele viib, sisimas ikka loodab, et just täna on see päev, kus Sinu lapsel kõik hästi läheb ja tema saab sisse. Seega ma kindlasti rõõmustan, kui Paula ja Endel selle trikiga hakkama saavad. Samas on minus üks pool, mis leiab, et ehk oleks nii lihtne, kui mu lapsed hakkaks vaid mõni tänavavahe eemal Kalamaja Põhikoolis käima, kahtlustan, et siis ei viitsiks ma ka enam meie kolmandat last eelkooli viia ja jääks kahe aasta pärast see praegu trall ära ning meie pesamuna potsataks ka õe-vennaga ühte kooli. Seega päeva lõpuks ma ei ole kindel, mis siis mind kõige õnnelikumaks teeb ja mis sellest veel olulisem - ma ei tea ka, mis mu lapsi õnnelikuks teeks;)
Nii nüüd on need katsete eelsed mõtted kirjas ja eks varsti saab juba muljeid lugeda.
Foto: Kadri Viirand, kasutamine ainult autori loal
.jpg)
