Peab tunnistama, et mida päev edasi, seda kuumemaks see teema läheb. Ükspäev ka ise googeldasin huvi pärast googeldasin katsete teemat ja igasuguseid põnevaid materjale tuli neti avarustest. Eriti jäi silma ühe 23 aastase neiu kirjutis, kus ta avaldas arvamust, et KÕIK lapsevanemad kohutavalt drillivad oma lapsi ja sunnivad neid hiliste õhtutundideni õppima, et kuhugi sisse saada.
Minul on päris paljude tuttavate lapsed käinud eelkoolides ja proovinud katsetega erinevatesse koolidesse sisse saada. Ma pean tunnistama, et minu suhteliselt laias tutvusringkonnas suhtub enamus inimesi koolikatsetesse täiesti terve mõistusega. Viiakse lapsi eelkooli ja katsetele, kuid minu teada küll keegi ei drilli oma lapsi meeleheitlikult. Võib-olla kuskil on ka need lapsevanemad, kuid mina ei ole neid kohanud. Ma arvan, et laps kes oskab hästi lugeda ja kirjutada ei saa katsetelt mingit traumat ja pole ju hullu, kui püüatakse oma lapsele leida võimalikult hea kool. Mulle tundub, et enamus peresid pigem püüab lapsele mõista anda, et katsed ei ole elu ja surma küsimus.
Minu väga toredas tutvusringkonnas on vahvaid ja andekaid lapsi, kes on sisse saanud ja kes pole. Lapsed tunduvad pealtnäha kõik asjalikud ja targad, usun, et need, kes ei saanud löövad elu läbi niikuinii. Eile just istusin oma sõbrannaga ja tema kahe erinevad eliitkoolis käivate lastega. Sain kinnitust tõsiasjale, et ka enamus sealsete laste vanemaid ei ole mingid hullud tõusikud, kes nõuavad oma lastelt seitset nahka. Mulle tundub, et nende koolide ümber on palju müra, sest kuna siiski paljud jäävad ukse taha, siis teadagi - viinamarjad on hapud.
Ja ikkagi miks me siis viime lapsi sinna katsetele. Just eile sõbrannaga rääkisime, et no oli küll ülikooli ajal tüütu igasugu asju järgi õppida, mida teised olid mööda minnes põhihariduse raames õppinud.
Ma kindlasti jätkan sellel tulikuumal teemal:)
No comments:
Post a Comment