Minu vanem poeg osales oma esimesel väikesel pühapäevaturniiril jalgpallis. Laps saab kohe seitse, armastab joosta ja mängida ning jalkat taguda. Juba trennis olen kohanud üliagarat lapsevanemat, kes pidevalt targutab, õiendab ja minu arvates alandab oma last. Olin üsna ehmunud. Mina naiivne olin viinud lapse trenni mõttega, et laps jookseb ja tunneb mängust rõõmu, aga ilmselgelt on vanemaid, kes elavad kas enda luhtunud unistusi või siis ambitsioone lapse peal välja.
Võistlustel käis pojaga mees ja kirjeldas agaraid vanemaid, kes lisaks treenerile pidevalt näpunäiteid jagavad. Sellistel hetkedel olen ma siiras hämmingus, sest mulle tundub, et ma olen ikka millestki täiesti teistmoodi aru saanud. Nad on siiski alles seitsmeaastased, andke aega atra seada:D
No comments:
Post a Comment