Selle pärast me vist lapsi saamegi!

Ühel tavalisel hommikul, vaatas mu viiene Pelle mind äraseletatud näoga ja ütles mulle: "Emme Sa oled nii ilus!" Tänasin ilusti ja viisin lapsed lasteaeda.
Õhtul Pelle jätkas: "Emme, Sa oled nii ilus!"
Mina vastasin: "Aitäh!"
Pelle: "Sul on nii ilusad kõrvarõngad!"
Mina: "Aitäh! Kas ma sellepärast tundungi Sulle täna nii ilusana?"
Pelle: "Jah, need teevad Su nii ilusaks, ma tahaksin ka Sulle kõrvarõngad osta."
Mina: "Oi Pelle, see on Sinust nii kena ja armas mõte:"
Pelle: "Nii et tuleb siis kõne alla jah?!"
Mina: "Misaasi?"
Pelle: "Et Sa viid mu poodi ja ma ostan Sulle oma raha eest kõrvarõngad."
Mina: "Jah muidugi, kui Sa seda soovid."

See mis mind imekenaks tegi, olid siis ühed plastmassist ankrukujulised kõrvakad. Nüüd kui lastega Itaalias olime, siis jäi meile teele üks pood, kus siis Pelle sai mulle kõrvarõngad osta. Ma küsisin korduvalt üle, kas ta ikka tahab oma raha minu ehete peale kulutada, aga ta oli nii veendunud, et just seda ta soovib, et mul ei olnud südant seda pakkumist mitte vastu võtta. Tema valik olid siis need punased kõrvakad.

Igal juhul on see nii armas ja liigutav, et vist see ongi mille nimel me elame üle need magamata ööd ja kõik muud raskused, mida lapsed meie ellu toovad. Selle siira armastuse pärast, me neid siia ilma kutsunud oleme.

Lapsed lõpetavad lasteaia!

Oh, see on ikka uskumatu. On ju olnud aega selle mõttega harjuda, aga no ikka mõtlen, et alles nad olid mul vankris, ootasid aega, mil nad iseseisvuks ja nüüd mõtlen pingsalt: "Aeg, peatu!!!!!" Ma saan aru, et ega sellega veel lapsepõlv läbi saa, kui laps kooli läheb, aga elu läheb ikka kõvasti tõsisemaks, enam ei saa lihtsalt aiast vabu päevi teha ja õppima tuleb hakata. Eriti raske on see, kui laps on seni käinud nii meeldivad kollektiivis, kus lapsed, õpetajad ning lapsevanemad on kõik väga toredad inimesed ja nüüd seisab ees midagi uut. Uued kaaslased, õpetajad, tuleb luua uusi suhteid ja end uuesti tõestada. Aga ikkagi on see kuidagi nii ootamatu, et nad juba lasteaia lõpetavad, ma kardan, et mind tabab umbes sama ootamatult, kui nad üks hetke põhikooli lõpetavad.

Paula ja Endli ja rühm oli kuidagi väga kokkuhoidev ja tore ning mulle tundub, et ka lapsevanematel on raske lahku minna, kuidagi kokku oleme kasvanud, kuigi meie pere seal rühmas vaid kaks aastat olnud. Kui ma võrdlen rühmaga, kus käib meie noorem laps, siis saan aru, et ma ei tea üldse nii palju peresid, kui vanemate laste rühmast. See vist tuleb sellest, kui Sul käivad aias korraga nii tüdruk, kui ka poiss, seega tean nii poiste, kui tüdrukute peresid. Kuna meie rühm lendab ikka päris laiali, siis kujunes lasteaia lõpupidu ikka väga emotsionaalseks ürituseks. Nutsid, nii emad, isad, vanaemad, kui õpetajad.

Täitsa peo lõpupoole laulsid lapsed "Supilinna salaseltsi" laulu "Mis meiega on". Nemad alguses kaks salmi ja siis pidime meie lapsevanemad püsti tõusma ja laulma seda edasi, aga asendama sõna "meie", sõnaga "teie". See laul ise ajab juba nutu peale, aga siis kui ootamatult lasteaias ilmnes, et alguses laulab solisti Paula, siis ikka läks kraan lahti ja jube raske oli seisma saada seda hetkeks, kui pidime meie laulma hakkama.

Kopli lasteaed on nii tore koht, et mul on hea meel, et meil on veel kaks aastat põhjust sinna minna. Lapsed ootavad ka kooli väga, loodan, et neil saab seal tore olema.

https://www.youtube.com/watch?v=5d9jP_wHgno