Punased kummikud: Ma lihtsalt pakin asjad ja lähen

Kuidagi oli meie elu nii läinud, et kolme titega ei viitsinud me üldse reisida, kui nad juba veits mõistlikumad olid, siis elasime Prantsusmaal ning seal oli lastega reisimiseks kõige lihtsam ja mõistlikum variant sõita mere äärde või mägedesse, võtta maja basseiniga ja lihtsalt nautida keskkonna vahetust. Ka eelmine aasta tegime sarnase treti, tänavu puhkust planeerides saime aru, et meie lastel on täiesti noores eas tekkinud ebaadekvaatne arusaam, et reisimine ongi villa ja bassein. Tundus, et on viimane hetk seda murda. Müüsime lastele maha mõtte minna Leetu telkima, nad küll ääri-veeri uurisid, kas seal ikka soe on ning kas bassein ka on?

Meie ütlesim, et on ilusad rannad ja suured lained. Natuke see neid veenas, aga kahtlevad olid nad ikka.

Me ei teinud ühtegi broneeringut. Ühel kenal juulikuu päeval toppisime auto matkakraami täis ja asusime teele. Lätis käisime korra ujumas, aga muidu uhasime suhteliselt ühe jutiga Neringasse (imekaunis looduskaitse all olev saar Klaipeda kõrval). Kell 12 öösel jõudsime Neriga saarele ja saime aru, et meil on autos kolm põõnavat last, ööbimist pole ja kämpingu vastuvõtt töötab kella 23.00 ni. Õnneks ei olnud kämpingus tõkkepuud ees, saime öösel telgid püsti ja tasusime hommikul.
Lastele kogu see laagri värk istus, ümberringi vaadates saime aru, et me oleme ikka väga algajad telkijad, paistis, et kõigil olid vinged telgid ja igasugu varustust kaasas, nagu näiteks ka toolid ja lauad. Meie olime uhked, et meil oli priimus ja piknikutekid, muna sai praadida ja makarone keeta. Laste arvates maitses makaron metsas imehea ja maas söömine oli äge. Õnneks võlusid neid ka liivaluited, suured lained, päike ja kämpingus olev jäätisputka. Meie abiakaasaga olime õnnelikud, kui kolmandal päeval õnnestus endale saada üks kämpinguplatsi laud/pink komplekt. Posisid sõid hoolimata laua olemasolust ikka vahel maas, aga mina oli rõõmus laua upcrade üle;)

Igal hommikul vaatasime abikaasaga üksteisele otsa, vaatasime ilmateadet Leedus ja Eestis ning pikendasime päeva võrra oma jäämist kämpingusse. See oli kohutavalt mõnus vabaduse tunne, teadmine, et võime jääda ja võime lahkuda. Üks päev oli pilvine, siis rentisime rattad ja sõitsime nendega ringi.

Reisil olles saime jälle aru, et üks meie laps on suhteliselt raske kohaneja, ta tahab alati teada, kuhu me läheme, seab endale suured ootused ja kui pizza ei maitse nii nagu koduses lemmikohas, siis on rahuolematus suur. See on päris suur väljakutse meile, jääda rahulikuks ning ka talle meenutada, et tegelikult on kõik väga hästi. Kangesti tahaks öelda, et vaata oma õde ja venda, kuidas nemad nii rahulikud on ning kõigega lepivad, ka nemad on vahel väsinud ja tüdinud. Kuid me teame, et seda ei tohi teha ja see ajaks ta veel rohkem närvi. Usun, et paljudes peredes on omad väljakutsed lastega, igal ühel oma teema ja eks see tekitab küsimus, et kui palju peaks üldse end kastist välja rebima ja nii öelda piiril kõndima. Kui leidsime ühe ranna, kus lapsele meeldis ja teine rand ei meeldinud, siis oli ikka see üks, kes kuidagi ei suutnud leppida sellega, et seal kuskil eemal on see natuke ägedam rand. Samas väljendab just see laps ka kõige selgemalt oma rõõmu ja õnne reisi üle. Emotsioonid muudkui lendavad seinast - seina ja vanemana on sellega samuti vahel raske hakkama saada. See paneb ka enda peale mõtlema, et eks me ise oleme ka vahel oma ootuste ohvrid ning ei suuda tegelikkust lõpuks nautida.

Kuid kokkuvõttes oli see väga mõnus nädal. Lõpuks niimoodi päeva kaupa pikendades venitasime nädala välja. Nida pakkus peale lõputute tüünide, kauneid kalurikülasid ja külastus suurtele luidetele kujunes elamuseks. Ilm ei olnud liiga kuum, vesi oli jahutav. Kiiret ei olnud, sai lastega mõnusalt koos olla. Kõik akud said laetud, päikesepatareid täis laetud.

Tagasiteel viisime lapsed Klaipeda lähedal asuvasse dinosauruste parki, mis oli küll laste jaoks põnev, kui täiskasvanuna vaadetes tundub see näiteks Lottemaaga võrreldes paras vuffel;)
Öö veetsime Jurmalas, plaan oli ka seal randa minda, kuid sel päeval sadas natuke. Kui minu jaoks oli ööbimine vanas räämas puitvillas väga romantiline.

Ja mida veel Leedu kohta öelda, pange alati käekoti wc paber. Vähemalt Leedus kohtate te enamasti ainult peldikuid;)