Natuke lapsekandmisest - reisimise võimalikusest väikelastega!

Olin perega puhkamas Leedus, panime oma telgid püsti kämpingus Nida kõrval ranna lähistel. Järgmisel päeval lõi meie kõrval laagri lahti kaks vene abielupaari, kellel oli kahasse 8 last. Ma täpselt ei tea, kas ühel paari viis, teisel kolm või kuidas need pudinad jagunesid. Igal juhul oli neid hinnanguliselt vanuses 1 - 13. Alguses ma vaatasin neid ja mõtlesin, et milleks inimesed näevad nii palju vaeva ja ronivad kuhugi metsa, reisivad suurte bussidega, jahmerdavad hommikul röökiva beebiga ning tegelevad pissipotiga. Neid edasi jälgides minu imetlus kasvas lausa minutitega, see oli ülimal tasemel organiseeritus mis seal toimus, nad olid kõigeks varustatud, kõigil oli kaasas jalgrattad, alates jookurattast, pisematel olid rattatoolid, lisaks oli muidugi ka järelkäru. Mingi hetk oli kogu see seltskond üles rivistatud sellise kiirusega, et mul jäi suu lahti, kõik olid ratastel ning läinud nad olidki. Ei mingit kisa ja kära. Hmmmm ja mul on ainult kolm last.......

Neil oli olemas kogu maailma varustus, et selle kambaga lihtne oleks. Vahepeal kanti näiteks ühte laste seljast, siis palusingi arglikult luba pilti teha ja sain nendega jutule. Tuli välja, et nad elavad Moskvas ning nende arvates on Leedu, Läti ja Eesti nii ilusad, et neile meeldib meie looduses aega veeta. Siis sain jälle aru, kuivõrd oma kastis ma olin algselt mõelnud. Jah, meie siin oleme harjunud, et ka Tallinnas oled kohe rannas, looduskaunid kohad on naksti meil külje all, enamusel on maakodud, kuhu lastega suvesoojal ajal pageda. Siis tõesti ei tule pähe, et pakiks oma tite bussi ning hakkaks rändama, aga kui perspektiiv on suurlinn Moskva ja kortermaja, siis ma vist mõtleks hoopis teisiti.

Muidugi pean tunnistama ka, et kui suur laager ja kaheksa last algselt meie kõrvale tekkis, siis ikka pitsitas mind ka eelarvamuse, et küll nüüd läheb kisaks. Aga võta näpust, jälle pidin endale otsa vaatama ja tunnistama, et eelarvamused lennaku prügikasti. Tõesti, see beebi natuke hommikul nuttis, muidu olid nad viisakad, vaiksed ja sõbralikud naabrid. Lapsed kuulasid vanemate sõna ja kui üks õhtu olid meie omad juba magama minemas ja seal kõrval kaheksa last veel mängis, siis käis mul läbi pea, et ei tea, kas nad seal uinuda saavad. Kuid juba hõikas vanim laps seltskonnast: "Masha, Stjopa, Misha......." Ning lapsed kõndisind hanereas oma platsile:D

Viimasel päeval paluti meilt reisisoovitusi Eestisse ja ma loodan, et kohe Läti piiri ääres asuv Lottemaa tervitas neid vääriliselt!