Looduskaamera jäädvustas päkapiku!

Kuuene Pelle on veel kaljukindlat päkapiku usku. Vahel kui tal on väga suur päkapiku armastus peal, siis ta paneb päkapikule komme ja mandariine sussi kõrvale, et teda rõõmustada.  Kaheksased kaksikud, aga ikka kahtlevad. Endel väidab veendunult, et päkapikke pole olemas ja need oleme meie (loe vanemad). Sama meelt paistis ka Paula olema, kuid siis kuulis ta uudist, et päkapikud olid looduskaamerale peale jäänud ning nüüdseks on kõikuma löönud usk kaljukindlalt taastatud.

Foto: erakogu, kasutamine vaid autori loal

Vatustustundlikud jõulud! Mis need veel on?

Mul on tunne, et iga aasta on mõnes mõttes jõuludega üks ja sama lugu. Kaubandus hakkab varakult sättima, jõululaule laskma ning surve, et osta kingid meilt vaatab kõikjalt vastu. Kuskil on seltskond, kes räägib, kui stressitekitavad on jõulud ja kui ebameeldiv see vorsti näost sisse ajamine on. Neid siis omakorda tasakaalustavad lood tervislikust jõululauast. Muidugi räägitakse ka lähedustest, heategevusest ning ka sellest, et kuskil keegi on üksi. Paljud pööritavd lihtsalt silmi ja kurdavad stressi, ülesöömist, mõtetuid kinke ja ma ei tea veel mida.

Aga mina ütlen kohe julgelt ära, mulle jõulud kohutavalt meeldivad. Lapsest saadik juba. Ma ei saanud täpselt lapsena aru, mis asjad need enne nääre on. Olime vaid oma perega, jagasime kinke ja oli hirmus tore, ainult et rahvast ning kära oli vähem, kui nääridel. Oli selline mõnus oma perega olemine. Muidugi mul on äärmiselt tore pere kah;) Ja ma naudin siiani võimalust olla koos ema - isa oma vanema õe ja vennaga. Nüüd on meie viieliikmelise pere jõuludele lisandunud ka minu mees,  meie kolm last, mu õe-venna elukaaslased ja sageli üks kallis peresõber. Ikka on äärmiselt tore. Ma ei tea, mulle tundub, et kui kedagi siin elus armastada, siis ikka oma peret ja kui Sa neid juba armastad, siis ei ole ju kingi tegemine midagi muud, kui puhas rõõm. Mulle väga meeldib oma lähedastele kinke valida. Olen alati kõigile pereliikmetele suure rõõmuga kingid teinud ja seda ka siis, kui ise vaene tudengirott olin. Kingi tegemine oli ka siis mulle rõõm, mitte stress. Meil on muidugi lihtne ka, paar põhiteemat on  raamatud ja muusika. Pärast kinkide jagamist on jube põnev kõike, mis kuuse alt välja tuli, sirvida-lugeda-kuulata.

Ma ei mäleta, et mu sõbrad oleks mulle iial mõtetut träna kinkinud. No jah, muidugi eks mõningaid veidraid asju olen mina ka saanud, aga see on piisk meres.

Ja söömine jõulude ajal, jälle ma ei saa aru, milleks selle ümber nii palju jahuda. No sööd ehk korra aastas kõhu rohkem täis, no mis seal ikka ja kogu suurt kaubandusmulli saab ka täitsa edukalt vältida.

Aga tänavu andsin ma endale küll ühe lubaduse. Mõtlesin, et olgu kõik mu jõulukingid vastutustundlikud. Ah et mis see tähendab? Oma väikest keskkonnasõbralikku äri olen juba aastaid pidanud ja pean enda maailmvaadet heleroheliseks. Üha rohkem teadlikuks saades, kuidas suured tööstused saastavad või kuidas kuskil lapstööjõudu kasutatakse, seda vähem on tahtmist sellistes tarneahelates osaleda. Ma tean, et minna on veel suur samm. Ma olen kahjuks nende tarnete osa nii kaua kuni maailm ei muutu. Õnneks tuleb üha enam juurde ärisid, mis ütlevad, et tarbi vähem, kvaliteetselt, ära ela teiste kulul ja võta vastutus enda tarbimise eest. Tegelikult me saame igaüks väikeste sammudega liikuda sinna suunas, et tarbida vastutustundlikumalt. Ma saan aru, et kui ma ostan kuskilt bensukast kohvi, siis ma paratamatult ju ei tea, millises tarneahelas ma osalen, kas kohv seal on õiglane või mitte, kuid kui ma ostan endale riideid või oma lähedastele kinke, siis ma võin ja saan mõelda, kust ja mis hinnaga need tooted tulevad.

Seega seadsin endale paar lihtsat kriteeriumi:
1. Võimalusel Eesti kunst, disain ja käsitöö, mis toodetud Eestis. Vähemalt võib siis üsna kindel olla, et lapstööjõudu pole kasutatud ja enamasti võib tegija/tootja ka kogu toote loo lahti seletada.

2. Kui välismaalt siis õiglaselt ja ökolt! Ehk siis, kui miskit välismaist, siis olgu see tõesti tehtud nii, et sertifikaat annab mulle kindluse, et ükski laps pole kuskil keldris mulle neid asju teinud.

Mul on muidugi lihtne ka, sest oma enda firmaga satun ma eriti hubastele ja ägedatele jõululaatadele, kust alati mõni ese justkui kutsub minu kallite poole. Mulle meeldib siinkohal muidugi ka see, et ma saan müüjaga vesteldada ja juttu ajada ning kink on tegelikult midagi palju enamat, kui see konkreetne toode, selle taga on inimene tema lugu, ideed mõtted ning teostus. Kui kuulus laulusalm ütleb: "Ära koo mu käpikuisse päikest, parem kui või mõni täheke......" Siis mina ütleks, et ülekantud tähendusega on paljud oma käpikuisse ikkagi päikese kudunud;)

Vaatame, minu kingikott on hetkel veel komplekteerimisel, esimesed ostud sooritasin juba Mardilaadal, mõned asjad olen netist tellinud. Seni liigun valitud kursil, aga peale jõule räägime
eks.....;)

Fotod on tehtud mu enda poes, kuhu püüame ka ikka valida enda maailmvaatele sobivaid asju. Eriline käsitöö karu Sirje Raudsepalt, erilisest Eesti maalamba villast põlvikud, jõulukroonide valmistamise komplekt. Ideid on palju ja häid, kõik tulnud meie omade kallite Eesti inimeste poolt!

Kadrid!

Mul ei ole täna rohkem Kadrisid käinud, kui mu enda pojad. Aga seegi oli väga tore, sest peale edukat mõistatamist soovis Pelle mulle karja õnne, musi õnne ja poliitika õnne.

Must reede.....no ma ei tea;)

See must reed tuli minu jaoks küll tänavu nagu kuu pealt. Ma olen ikkagi täielik võhik. Aga kui ma juba pikemat aega sain teateid, et musta reede puhul mingid aled, siis uurisin oma kallilt kõiketeadjalt sugulaselt Katult, et mis värk on;)

Ise suutsin välja mõeleda järgmised variandid:
a) 13. reede - aga kuupäevad ei klappinud
b) novembri lõpp, aga maa must
c) mingi finantskrahh
d) maiade kalender lõppeb jälle ja enne viimset päeva müüme kõik soodsalt maha, ehk läheb järgmises reaalsus neid asju vaja

Kallis Katu, muidugi viis mind õigele teele.

Aga ma ei saa üldse aru, miks me siinkandis sellest nii suure numbri teeme, kui see seotud Ameerika pühadega. Mind huvitab kui mitu kampaania tegijat kodus kalkunit sõi, perele head tänupüha soovis ning seda ka tähistas.

Kui on soov kaubale soodukat teha, siis on ju ka ägedamaid variante. Ise kaalun küll, et Mardipäeval võiks järgmine aasta midagi ette võtta. Ikkagi ju kerjuste püha, muidugi miks ka mitte Kadripäeval, see annaks Villapaile rohkem põhjust, sest üks osanik ju Kadri (see sama tarkpea Katu).
Või näiteks Jaanipäev, et kui üle tule hüpatas kõrvetasid püksid, siis nüüd saad meilt soodsalt uued. Kindlasti on veel ideid, aga must reede.......no ma ei tea.
Aga mul on sisetunne, et 10 aasta pärast keegi seda küsimust ei esita ja me oleme selle küsitava päeva sisse viinud ning pistame ka kalkunit rõõmsal meelel.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.......

See on ikka nii imetabane, kuidsa lapsed suudavad elust mõnu tunda. Piisab vaid lumest, ühest imetillukesest künkast maja ees ja õnn ongi õuel. Milline lust ja rõõm. Peale mitmeid lumevaeseid talvi on see nagu taevakingitus, keset kõige koledamat ja pimedat kuud. Loodame, et õnn ja rõõm jäävad kestma.

Foto: Andres Teiss 

Kiirabist!

Ikka on ju tore kirjutada, kuidas elu hästi läheb, aga vahel ei lähe. Hiljuti juhtus meie perega nii, et poeg läks isaga poodi, jättis tõukeratta klaasuste vahele ja juba 10 minuti pärast oli see sealt ära varastatud, umbes samal ajal sõitis meie armas punapea tõuksiga vastu posti, saadud hoobist kukkus pikali asfaldile ja sai peapõrutuse. Algus muidugi lootsime, et on niisama kõvem mats ja läheb vaikselt üle. Kuid laps oli jätkuvalt loid, siis hakkasime kontrollisime pupille, ei lasknud magama jääda, konsulteerisime arstiga. Mingi hetk jäi ta siiski magama ja tundus, et oksendamist ei tule ning asi piirdub ehmatusega. Kui oksendamine tuli ja kui juba kolmas kord, siis kutsusime kiirabi ja läksime haiglasse. Tehti peast pilte, pandi ööseks tilguti ja jäime hommikuni jälgimisele. Hommikul oli laps reibas ja rõõmus ning hinnati, et võime koju minna.

Ega seal nüüd midagi erilist ei ole, et satud väikelapsega haiglasse, aga minul oli sedapuhku lihtsalt tohutu tänutunne nende inimeste vastu, kes meiega tegelesid ja mõtlesin kahjutundega, et meediasse jõuab enamasti alati negatiivne. See, kuidas kiirabi ei reageerinud õigesti või ei tulnud, oli pahur jn jn jn. Meile sattus selline brigaad, kes oli tohutult tore, sõbralik ja abivalmis. Üks noor mees istus autos Pelle kõrval ja tutvustas talle kõiki masinaid, mis seal on, palus korraks autole ilma hääleta vilkurid peale panna, et Pelle ikka saaks aru, et on kiirabiautos. Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et ta võiks ka blaseerunud näoga aknast välja vaadata ning paluda minul oma lapsel mitte magama jääda. Kuid teda nähes mulle tundus, et ta tõesti armastab oma tööd ja lahku minnes oli selline tunne nagu läheks talle selle väikese lapse saatus tohutult korda. Ja mul oli nii häbi mõelda, kui vähe nende tööd väärtustatakse.

Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Iseseisvuvad lapsed!

No jah, kinnisvara arenduse käigus tekkis meile hoovi väga suur mänguväljak. Ma ei saa öelda, et arendus mulle ise väga meeldib, aga kindlasti on toonud see endaga palju põnevat kaasa. Näiteks on nüüd nii, et lapsed tormavad õue ja sealt neid enam kätte ei saa. Naabruses elavatest majades on palju sõpru, vahel tekitab see muidugi ka sõdasid ja nuttu;) Aga üldiselt on nii, et pimedas peab neid tuppa ajamas käima. Lisaks on tekkinud veel igasugused iseseisvuspuhangud, näiteks sellised, et nad paluvad eemal olevasse RIMIsse minna ja sealt oma taskuraha eest midagi osta. Poole tunni pärast on lapsed tagasi, kott triiki kõikvõimalikku "jama" täis ning teatavad, et see on nüüd nende magusavaru. Minu nägu nähes, nad selgitasid, et ma ei pea muretsema, sest nad kavatsevad sellist asja (nii palju "jama" kokku osta vaid kord aastas - või noh iga poole aasta tagant). Ostetud oli limpsi, popcorne, Tuci küpsiseid jn jn jn. Ah jaa, ühed päevalille seemned olid ka. Nad ise olid väga rahul, sest see on ju väga tervislik.
Kogu kraami kohta ütlesid, et nad ei söö seda kõik ka praegu ära. Ühest küljest muidugi ehmatab laste selline tegutsemine, kuid teisest küljest ma ka ei pahandanud. Sest esiteks olid nad väga vastutustundlikud, manageerisid oma rahaga, otsustasid, et kulutavad rohkem, tegid teadliku ebatervisliku valiku, tegid otsuse, et nad ei söö seda kõike korraga. Selgitasid mulle selgelt ja argumenteeritult oma valikuid. Mõjusid kuidagi väga täiskasvanulikult. Et ühest küljest on see vägev, kui lapsed suudavad iseseisvalt tegutseda ja kuigi see kraam on väheke kahtlane, siis ei soovinud ma kuidagi nende entusiasmi ning sooritust vähendada.

Ja kõike muud toredat juhtub siin Kalamajas ka, näiteks teatab tütar, et ta dressipluus on sellepärast must, et tal oli kana süles;) No ja nii ongi, ühel sõbral on siin hoovis kanad. Nii, et jumal teab, mis need lapsed päeval teevad, hoiavad kana süles või ostavad kokku rämpstoitu, aga ma usun, et see on tähtis samm nende iseseisvumise ning elu tundma õppimise teel.

Fotod: erakogu, kasutamine vaid autori loal

Ja algas jälle......kool ma mõtlen.

Ah kui raske on ikka end suvest välja rebida, ärgata kell 6.40. Teha lastele selgeks, et maailmas on sellised asjad nagu kingad, veel hullem, neid tuleb jagla panna. Üldse meenutada, et mingi ontlik välimus on kuskil süsteemis oluline....
Mõnes mõttes on lahe, kui lapsed on suvi otsa nagu väikesed metslased olnud, vabalt ringi traavinud, pannud selga, mis juhtunud ja olnud tõelised looduslapsed. Mulle tundub, et selline vabaduse tundega suvi teeb lastes alati mingi arenguhüppe, saavad kuidagi küpsemaks, targemaks ja iseseisvamaks. Küllap sügisel need jalad jälle puhtaks saab, omavahel haakuvad riided selga ja kuidagi kooliga ära harjub. Tegelikult on ju koolis ka päris mõnus - aga seda peale SUURT SUVE VAHEAEGA!

Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Aegna ja Naissaare!

Ma ei tea miks, aga alles hiljuti teadvustasime endale, et Tallinna lähedal on sellised geniaalsed kohad nagu Aegna ja Naissaare. Need on täiesti ideaalsed päevaseks reisiks looduses. Sisaldab veel merd, metsa ja puutumata loodust. Kui juhtud omama sisse kirjutust Tallinnas ning taskus on roheline kaart, siis on laevareis sinna tasuta. Meie elame Kalamajas ning oleme vups sadamas, laevas on ka väike puhvet, kuid meil on endil moonakotid kaasas olnud ning oleme saartel piknikke teinud. Ma ei suuda seda luksust kunagi ära imestada, sellisel juhul mõtlen küll, et Tallinn on maailma kõige ägedam linn, istud südalinnas praami ja oled natukese aja pärast puutumata looduses - ametlikult Tallinnas.

Lastele  see muidugi kõik hirmsasti meeldib, laev, mets, liiv, rannad:)

Juuresoleval pildil teatas Pelle (see punaste lokkidega): "Tallinn hakkab vaikselt silmapiiri taha kaduma." Aga Aegna puhul näiteks ongi see äge, et ei kao ta midagi, oled seal imeilusal saarel ja imetled kilukarbi vaadet.

Foto: erakogu, kasutamine autori loal

Mulle sellised hetked meeldivad!

Vahel on hämmastav, kui lihtsalt suudavad lapsed elus hetkest mõnu tunda ja seda nautida. Leedus reisil olles, tegime ühel päeval rannas korraliku pikniku.
Võileibu, kakaod ja puuvilju välja kraamides teatas Pelle: "Oi, oi, kuidas mulle need hetked meeldivad, ükskord lasteaias oli ka selline hetk, siis kui me võlumetsas piknikul käisime."

Täielik hetke nautimine, muidugi Pellel on ka lihtsalt oskus asju sõnadesse panna.

Foto: erakogu, kasutamine autori loal

See kell on jutukam;)

Pelle on meil ikka kuldsuu olnud. Ostsin lastetuppa uue kella, mis minu ehmatuseks väga kõvasti tiksus. Eile magama minne ütles Pelle:
"See kell on jutukam, kui eelmine!"

Ma lihtsalt pakin asjad ja lähen - koos kolme väikelapsega!

Kuidagi oli meie elu nii läinud, et kolme titega ei viitsinud me üldse reisida, kui nad juba veits mõistlikumad olid, siis elasime Prantsusmaal ning seal oli lastega reisimiseks kõige lihtsam ja mõistlikum variant sõita mere äärde või mägedesse, võtta maja basseiniga ja lihtsalt nautida keskkonna vahetust. Ka eelmine aasta tegime sarnase treti, tänavu puhkust planeerides saime aru, et meie lastel on täiesti noores eas tekkinud ebaadekvaatne arusaam, et reisimine ongi villa ja bassein. Tundus, et on viimane hetk seda murda. Müüsime lastele maha mõtte minna Leetu telkima, nad küll ääri-veeri uurisid, kas seal ikka soe on ning kas bassein ka on?

Meie ütlesim, et on ilusad rannad ja suured lained. Natuke see neid veenas, aga kahtlevad olid nad ikka.

Me ei teinud ühtegi broneeringut. Ühel kenal juulikuu päeval toppisime auto matkakraami täis ja asusime teele. Lätis käisime korra ujumas, aga muidu uhasime suhteliselt ühe jutiga Neringasse (imekaunis looduskaitse all olev saar Klaipeda kõrval). Kell 12 öösel jõudsime Neriga saarele ja saime aru, et meil on autos kolm põõnavat last, ööbimist pole ja kämpingu vastuvõtt töötab kella 23.00 ni. Õnneks ei olnud kämpingus tõkkepuud ees, saime öösel telgid püsti ja tasusime hommikul.
Lastele kogu see laagri värk istus, ümberringi vaadates saime aru, et me oleme ikka väga algajad telkijad, paistis, et kõigil olid vinged telgid ja igasugu varustust kaasas, nagu näiteks ka toolid ja lauad. Meie olime uhked, et meil oli priimus ja piknikutekid, muna sai praadida ja makarone keeta. Laste arvates maitses makaron metsas imehea ja maas söömine oli äge. Õnneks võlusid neid ka liivaluited, suured lained, päike ja kämpingus olev jäätisputka. Meie abiakaasaga olime õnnelikud, kui kolmandal päeval õnnestus endale saada üks kämpinguplatsi laud/pink komplekt. Posisid sõid hoolimata laua olemasolust ikka vahel maas, aga mina oli rõõmus laua upcrade üle;)

Igal hommikul vaatasime abikaasaga üksteisele otsa, vaatasime ilmateadet Leedus ja Eestis ning pikendasime päeva võrra oma jäämist kämpingusse. See oli kohutavalt mõnus vabaduse tunne, teadmine, et võime jääda ja võime lahkuda. Üks päev oli pilvine, siis rentisime rattad ja sõitsime nendega ringi.

Reisil olles saime jälle aru, et üks meie laps on suhteliselt raske kohaneja, ta tahab alati teada, kuhu me läheme, seab endale suured ootused ja kui pizza ei maitse nii nagu koduses lemmikohas, siis on rahuolematus suur. See on päris suur väljakutse meile, jääda rahulikuks ning ka talle meenutada, et tegelikult on kõik väga hästi. Kangesti tahaks öelda, et vaata oma õde ja venda, kuidas nemad nii rahulikud on ning kõigega lepivad, ka nemad on vahel väsinud ja tüdinud. Kuid me teame, et seda ei tohi teha ja see ajaks ta veel rohkem närvi. Usun, et paljudes peredes on omad väljakutsed lastega, igal ühel oma teema ja eks see tekitab küsimus, et kui palju peaks üldse end kastist välja rebima ja nii öelda piiril kõndima. Kui leidsime ühe ranna, kus lapsele meeldis ja teine rand ei meeldinud, siis oli ikka see üks, kes kuidagi ei suutnud leppida sellega, et seal kuskil eemal on see natuke ägedam rand. Samas väljendab just see laps ka kõige selgemalt oma rõõmu ja õnne reisi üle. Emotsioonid muudkui lendavad seinast - seina ja vanemana on sellega samuti vahel raske hakkama saada. See paneb ka enda peale mõtlema, et eks me ise oleme ka vahel oma ootuste ohvrid ning ei suuda tegelikkust lõpuks nautida.

Kuid kokkuvõttes oli see väga mõnus nädal. Lõpuks niimoodi päeva kaupa pikendades venitasime nädala välja. Nida pakkus peale lõputute tüünide, kauneid kalurikülasid ja külastus suurtele luidetele kujunes elamuseks. Ilm ei olnud liiga kuum, vesi oli jahutav. Kiiret ei olnud, sai lastega mõnusalt koos olla. Kõik akud said laetud, päikesepatareid täis laetud.

Tagasiteel viisime lapsed Klaipeda lähedal asuvasse dinosauruste parki, mis oli küll laste jaoks põnev, kui täiskasvanuna vaadetes tundub see näiteks Lottemaaga võrreldes paras vuffel;)
Öö veetsime Jurmalas, plaan oli ka seal randa minda, kuid sel päeval sadas natuke. Kui minu jaoks oli ööbimine vanas räämas puitvillas väga romantiline.

Ja mida veel Leedu kohta öelda, pange alati käekoti wc paber. Vähemalt Leedus kohtate te enamasti ainult peldikuid;)

Nidas jalgratastel

Dinosauruste park

Rand Nidas

Esimene hommikusöök tekkidel!

Upcrade laua näol!

Tool oli meil endal kaasas ja noorim võsu nautis seda täiega!

Fotod: erakogu ja kasutamine vaid autori loal

Natuke lapsekandmisest - reisimise võimalikusest väikelastega!

Olin perega puhkamas Leedus, panime oma telgid püsti kämpingus Nida kõrval ranna lähistel. Järgmisel päeval lõi meie kõrval laagri lahti kaks vene abielupaari, kellel oli kahasse 8 last. Ma täpselt ei tea, kas ühel paari viis, teisel kolm või kuidas need pudinad jagunesid. Igal juhul oli neid hinnanguliselt vanuses 1 - 13. Alguses ma vaatasin neid ja mõtlesin, et milleks inimesed näevad nii palju vaeva ja ronivad kuhugi metsa, reisivad suurte bussidega, jahmerdavad hommikul röökiva beebiga ning tegelevad pissipotiga. Neid edasi jälgides minu imetlus kasvas lausa minutitega, see oli ülimal tasemel organiseeritus mis seal toimus, nad olid kõigeks varustatud, kõigil oli kaasas jalgrattad, alates jookurattast, pisematel olid rattatoolid, lisaks oli muidugi ka järelkäru. Mingi hetk oli kogu see seltskond üles rivistatud sellise kiirusega, et mul jäi suu lahti, kõik olid ratastel ning läinud nad olidki. Ei mingit kisa ja kära. Hmmmm ja mul on ainult kolm last.......

Neil oli olemas kogu maailma varustus, et selle kambaga lihtne oleks. Vahepeal kanti näiteks ühte laste seljast, siis palusingi arglikult luba pilti teha ja sain nendega jutule. Tuli välja, et nad elavad Moskvas ning nende arvates on Leedu, Läti ja Eesti nii ilusad, et neile meeldib meie looduses aega veeta. Siis sain jälle aru, kuivõrd oma kastis ma olin algselt mõelnud. Jah, meie siin oleme harjunud, et ka Tallinnas oled kohe rannas, looduskaunid kohad on naksti meil külje all, enamusel on maakodud, kuhu lastega suvesoojal ajal pageda. Siis tõesti ei tule pähe, et pakiks oma tite bussi ning hakkaks rändama, aga kui perspektiiv on suurlinn Moskva ja kortermaja, siis ma vist mõtleks hoopis teisiti.

Muidugi pean tunnistama ka, et kui suur laager ja kaheksa last algselt meie kõrvale tekkis, siis ikka pitsitas mind ka eelarvamuse, et küll nüüd läheb kisaks. Aga võta näpust, jälle pidin endale otsa vaatama ja tunnistama, et eelarvamused lennaku prügikasti. Tõesti, see beebi natuke hommikul nuttis, muidu olid nad viisakad, vaiksed ja sõbralikud naabrid. Lapsed kuulasid vanemate sõna ja kui üks õhtu olid meie omad juba magama minemas ja seal kõrval kaheksa last veel mängis, siis käis mul läbi pea, et ei tea, kas nad seal uinuda saavad. Kuid juba hõikas vanim laps seltskonnast: "Masha, Stjopa, Misha......." Ning lapsed kõndisind hanereas oma platsile:D

Viimasel päeval paluti meilt reisisoovitusi Eestisse ja ma loodan, et kohe Läti piiri ääres asuv Lottemaa tervitas neid vääriliselt!

See on PÄRIS! Vabapidamise lapsed

Nagu ikka maandume me suvel lastega maale, kord Põlvamaale, mehe vanemate juurde, kord Lääne -Virumaale, minu vanemate juurde. 

Eile käisime lastega saunas, nad vihtlesid, tegid endale mudamaski, jooksid alasti õue ja valasid vihmavett pähe ning tundsid sellest tõelist mõnu. Alati, kui ma maal lapsi vaatan, siis valdab mind tõeline rahulolu, nad on poolpaljad, natuke mudased või kriimused, ei ole suuri reegleid ja tegemist on nö vabapidamise lastega. Kell ei oma suurt tähendust, elu käib rohkem ilma ja kõhutunde järgi. Üks kindel reegel on, et hambaid peab pesema:D 

Ükspäev, kui poisse kõvasti plaasterdanud oli (ühel rattaga kukkumisest põlv ning teisel kõht, ühel põsk verine väikesest mõõgavõitlusest), siis vaatasin lapsi ja ütlesin: "Suvel ongi tõeline laps natuke........." ja jäin toppama. Selle peale mõtles Pelle ja lõpetas lause ".......verine!"

Noh, võib ka nii öelda:D 

Aga oma vabapidamise lapsi maal vaadates saan ma aru, et ma olen nende üle just siis uhke. Palju uhkem, kui siis, kui nad seisavad kingad jalas, viksid riided seljas, pead kammitud ja võtavad aukirju vastu. See on ka alati muidugi tore, kuid miski minu ütleb alati, et see on PÄRIS, kui laps lidub paljajalu killustikul ja käbidel, ei virise sääsked peale, peseb end vihmavees ja on kontaktis loodusega. Eks see vist on see, kust me ise tuleme, kujutan ette, et mõne jaoks tunduks nad suvel parajad metslased, aga mulle meeldib vaadata, kuidas nad ahvina puu otsa ronivad ja kalana järves sukleduvad.

Foto: erakogu, kasutamine vaid autori loal

Kust me tuleme? Ebapärlikarp!

Ühel ilusal päeval tõid lapsed jõest välja suured karbid, meenus, et minu lapsepõlves tõesti jõgi kubises jõekarpidest. Me korjasime neid, mängisime nendega, aga lasime ikka jõkke tagasi. Kuna ma juba aastaid mööda jõge ei kola, siis mul praeguse karbi seisu kohta puuduvad andmed. Eelmine suvi tõid aga lapsed jõest välja hoopis midagi suuremat, kui minu silmad näinud. Asja uurides selgus, et tegemist võib olla haruldase ebapärlikarbiga, sest jõekarp ei kasva 15 cm pikaks. Samas muidugi on kahtlane see, et see välja suremas liik on end siis sinna meie maja ette järve ujumis silla kõrvale potsatanud on. Samas mõeldes sellele, et sealsamas elutseb must kurg (täiesti haruldane liik ja inimsilma eest peitev liik), siis ehk pole võimatu. Lapsena ma vaikselt ka harjusin sellega, et sain bioloogia tunnis teada, et mõni taim või lill, mis minu kodu ümbruses või vaasis ilutses, oli tegelikult looduskaitse all. 

Igal juhul paneb see ikka mõtlema, et kust me tuleme, milline on meie taust ja kuidas sedasi looduse sees olles tundub see kõik nii normaalne, alles siis, kui 20 aastat hiljem leiad end keset kuuma suvepäeva mingis suurlinnas, siis saad aru, et kõik on justkui täiesti valesti. No ongi, kui oled veetnud terve lapsepõlve jalgupidi jões, ujunud iga ilmaga ja veetnud päevi metsas, siis ei ole nornaalne seista keset asfaldi, riieded seljas ja inimesed ümber. See on lihtsalt see, kust meist keegi tuleb ja sinna vastu ei saa:)

.

Kohtuvad päris ja -virtuaalmaailm!

Meie peret on nakatun kristallihullus. Alguses tuli infot tükike siit ja tükike sealt. Siis tuli Saaremaalt sõbranna külla, kellele põhimõtteliselt õue peale oli kristallipood tehtud ja no sealt see kõik arenema hakkas.

Olime nüüd lastega Saaremaal ja läksime ka mõnusasse kristallipoodi, kust ei saanud välja ei mind ega lapsi. Lapsed muudkui valisid ning ahmisid infot. Lubasid, et hakkavad nüüd neid koguma. Mõni tund hiljem rullus Kuressaare mänguväljakul lahti lõbus stseen.

Pelle juurde tuli üks poiss tutvust sobitama ja küsis, kas Pelle teab mingit arvutimängu ning lisas, et temal on seal mängus kõvasti kristalle, mida ta kogub ning on seal kuskil tähtsal levelil. 

Pelle ei tea arvutimängudest üldse midagi, aga suu peale ta kukkunud pole ning teatas väga enesekindla häälega: "Mina kogun päris kristalle!"

See oli öeldud sellise enesekindlusega, et igasugune ärplemine ja arvutimängu jutt sai otsa ja poiss püüdis uut teemat leida:)

Foto:depositphotos.com

Pellel tekkis lugemishuvi.

Kõik lapsed ei ole ühest puust. Kaksikud on küll ka nagu öö ja päev, kuid mõnes mõttes on nad nagu rohkem ühest puust, kui see väike hull punapea Pelle. Kaksikute jaoks on kuidagi oluline vastata ühiskonna ootustele ja samas on nad kõike oskusi kuidagi ootuspäraselt omandanud.
Ja siis on see Pelle, kes veel mõned kuud tagasi ajas pidevalt sassi M ja N tähe ning huvi lugemise vastu oli kasin. Kuigi lasteaias räägiti, et tegemist väga nutika isendiga, siis meid ikka vaevas kahtlus, et millal see nutikas tegelane, siis lugema kukub.
Mingi hetk ta küll juba teatas tähtsalt, et kavatseb KOHE ära õppida kirjatähed ja siis esimese asjana läbi lugeda Kreeka antiikmütoloogiad ja "Putukate elu." Kuid siis veel tundus maa selleni pikk. Ühel päeval haarasin Prismas korvi kleepimise ja lugemise raamatu "Hea dinosaurus." Ütlesin Pellele, et lugegu natuke ja pangu kleepse. Ta ütles, et paneb kõigepealt kleepsud ära ja siis loeb. Ja nii ta tegigi. Pani kleepsud ära ja hakkas lugema. Alguses kohutavalt veerides, kõva häälega jaurates. Mida edasi, seda libedamat läks. Enda lugemisedu nähes oli ta nii innustunud, et luges ühe hingetõmbega selle raamatu läbi, siis võttis kohe uue ja siis uue ja veel uue ning nüüdseks on ta mõne nädalaga 9 raamatut läbi veerinud ja loeb kokku kõike, mis ette jääb. Ehk siis kõik oli kuskil paisu taga kinni ja selleks oli vaja "Head dinosaurust", et pais lahti lasta.

Lahtiste uste päev koolis.

VHKs on selline tore asi nagu lahtiste uste päev, kus lapsevanemad saavad tundi pealt vaadata. Minu arvates oli see kohutavalt tore kogemus, sest tegelikult on ikka enda kooli ajast päris palju aega möödas ja päris põnev on ikkagi näha, kuidas see õppetöö siis päriselt toimub. Käisin esialgu Endli tunde vaatamas, homme näen Paula omi ka. Minu jaoks on ikkagi imekspandav, et õpetaja suudab selle lastekamba ära hallata. 27 poissi, kõik natuke sibelevad ja kihelevad, aga ikkagi kuulavad õpetajat. Kuidagi koolis tundusid nad iseseidvamad ja asjalikumad, kui kodus. Eks me vist peame neid päris kaua lasteks.
Mu lapsed käivad ise peale tunde Harju mäel uisutamas ja nad saavad kõigega hakkama. Neil on kaasas uisud, koolikotid, nad saavad uisud ise jalga ning siis kui mina kohale jõuan, siis äkki ei tule nii paljud asjad enam välja ja on ema abi tarvis;)

Lapsed puhkehetkel ja piduriides: foto erakogu ja kasutamine vaid autori loal

Kui kõigile antaks rohkem võimalust!

Hiljuti sai mu viiene Pelle lastaias üles astuda luuletusega. Algul ta ei pidanud esinema, aga kuni põhiline esineja oli haigusega maas, siis anti Pellele võimalus. Ei, ei, tema ise seda võimalust ei soovinud. Talle meeldib esineda ja veiderdada väikesele selstkonnale vastavalt oma tujule, mitte esitada ette antud teksti lava peal. Lisaks pole ka teada, kuidas ta üldse kavatseb seal lava peal käituda ning kas mingi lollusega hakkama ei saa. Mitte, et tegemist mingi käitumishäirega oleks, vaid teda väga ei kõiguta ühiskondlikud normid. Hommikul ta veel teatas, et tema küll mingit luuletust lugema ei hakka ja seda veel terve lasteaia ees.

Aga õhtul, oh seda üllatust, oli luuletus ilusti ette kantud ja Pelle oli ise tegelikult väga rahul Ta oli esmakordselt millegi suurega hakkama saanud ja näost oli näha, et ta oli uhke,

Minu vanem poeg sai alati kõvasti etelda ja teda lükati üsna sageli lavale, tema kaksikõde sai seda piisavalt ja nooremal oli nüüd debüüt.

Olen täheldanud, et lasteaiad kipuvad ikka igal poole esinema lükkama samu lapsi, kelle peale võib kindel olla. Samas just Pellet vaadates mulle tundub, et võiks ka neile teistsugustele lastele võimalust anda. Need tublid saavad niikuinii hakkama, aga ka need, kes ei ole mingil põhjusel harjunud püünele astuma, neile võib selline võimalus tiivad anda.

Ma mõistan ka õpetajaid, et nemad ju soovivad, et kõik tuleks kõige paremini välja, aga minul lapsevanemana ei ole üldse vahet, kas ja kui hästi keegi midagi oskab. Pigem tekitab minus küsimusi, kui ma näen, et mitu korda järjest samad lapsed jälle võimaluse saavad.

Foto: erakogu, kasutamine vaid Villapai loal

Katsed - see suur tabu!;)

Ma ikka mõtlen, et kuna mu lapsed tänavu kuskile kooli ei katseta, siis on tunne nagu oleks teema kalevi all. Huvitav, miks see nii suur tabu on ja keegi sellest rääkida ei taha. Mitte ühtegi postitust Facebookis, vahel mõne artikli leiab, aga laias laastus ei midagi. Samas lapsevanemate seas on see kirglik teema, koolivalik on suur teema. Nii palju, kui Sul seda kooli valida lastakse. Kes muretseb katsete pärast, kes muretseb määramise pärast jn jn jn. Koolita ju keegi ei jää, aga eks paljudel peredel on omad eelistused kujunenud. Olgu selleks siis lähim kool, mõni katsetega kool, logistiliselt parim kool, erakool või muusikakool. Ikka ju soovitakse, et nii lapse, kui enda elu võimalikult hästi käiks. Ükskõik, mis selle hästi käimise kriteerium on, kas lihtne logistika, mingi kindel asutus või mõne huviala toetamine.

Foto: Õpetajateleht

Emme, ma tahan saada saksofonimängijaks!!!!

Kui lastele kooli minnes tuli valida huviringid, siis oli mul suur hirm, et kui palju ringe võtta, ega paljuks ei lähe, kuidas huvialad ja koolikoormus kokku last väsitavad jn jn jn.

Mõtlesin, et lapsed võiks tegeleda natuke spordiga, natuke kunsti ja muusikaga ning küllaps sealt siis välja koorub. Aga ei ühtigi, neile meeldib KÕIK ja tahaks veel juurde. Ma mõtlesin, et tegeleks selle pilli õppimisega, siis kui esimene aasta möödas ning selge, mis neid rohkem huvitab. Aga ei, Endel nägi ühel kontserdil Raivo Tafenaud saksofoni mängimas ning oli lummatud. Ta läks ütles ikka Tafenaule ka, et ta oli kõige ägedam:D Aga nüüd käib mulle peale nagu uni, et ma talle saksofoni õppe korralaks, sest ta enam ei teagi, kas oleks parem olla saksofoni mängija või leiutaja.

Aga mine sa võta kinni, kas see on vaid mööduv luul või tema elu muutev kogemus:)

 

Mis värk selle seinaäärte lohistamisega on.....

Täna lastega kooli jalutades pidin, pidin neid pidevalt korrale kutsuma, et nad ei lohistaks kindaga mööda majaääri,, et noh must ja rõve ning kinnas läheb katki. Eile aretasin sama vestlust oma noorema lapsega. Täna hommikul kooli poolt tagasi jalutades tuvastasin, et enamus lapsi lohitab oma kinnast mööda seina. Äkki need seinad polegi siis nii mustad enam......:DDDD

Aga järgmine kord võiks üks käsi neid haarata.......