Koolivaheaeg!

Eks ole, alles oli esimene september ja siis tuli juba esimene koolivaheaeg, kui kõik on esimene, siis tundub kõik kohe ka jõle tähtis:)
No jah, et ei tahaks ju, et lapsed kooli vaheajal mitte midagi ei tee. Aga mida siis teha. On selge, et lapsed tulevad peale vaheaega kooli ja siis räägitakse, et kus käidi ning mida tehti. Ikkagi väike võistlusmoment kah. Aga no ei saa hulluks minna, ega kõik klassikaaslased ikka välismaale sõida. Meie alustasime oma vaheaega väikese köha ning kogupere kinos käiguga. Tütar oli küll juba kooliga Viplalat näinud, aga see teda ei heidutanud, eriti veel arvestades, et järgmine päev sõitis issi terveks vaheajaks tööreisile. Mina toimetasin lapse maale vanaema juurde, kus nad mõned päevad nautisid teleka vaatamist (kodus see üsna piiratud) ja ilusat sügisilma. Vanaisa võttis ka ühe päeva töölt vabaks ning nii nad käisid Kassinurmel väljasõidul. Kesknädalal läksin ise laste juurde maale, käisime õues ja nautisime, et kuskile minema ei pea. Ühel päeval sõitsime Rakverre, kus külastasime Politseimuuseumi ning Ameerika toidukohta, kus laste sõnul oli parim mänguväljak kõikidest restoranidest, kus nad käinud on. No siis tagasi linna, üks väike sünnipäeva pidu ning mõtlesin, et ei tea, kas see vaheaeg nüüd ikka läks korda ja uurisin laste käes ka ning minu suureks rõõmuks leidsid lapsed, et neil oli väga tore ja lõbus olnud.
Seega ei tasu ärevust tunda ka lihtsad ning lõbusad väljasõidud kodulähedal on lastele meeldejäävad ning rutiinist välja tõmbavad:)
Ja minul ikkagi kriipsuke kergem, hakkama sain!

Politseimuuseum on interaktiivne koht, kus lapsed saavad tunda: kuidas on olla kongis; panna ette prillid; mis näitavad maailma nii nagu oleksid purjus; tajuda kui suur on kokkupõrke jõuda ning tajuda, mis kasu on turvavööst; teha fotorobotit; kasutada valedetektorit; proovida ronida läbi turvalaserkiirte ja anda sõrmejälgi.

Suudelge kodus!

Mingitel segastel asjaoludel sattusin Prantsuse Lütseumi kodulehele, kus oli uudis - "Kui õige suudleks kodus." Mure oli siis selline, et hommikul autod peatuvad Harju tänaval ja siis jäetakse liiga pikalt lastega hüvasti ning vahel suudlevad vanemad ja lapsed lausa kolm korda. Ja selle tõttu on tänav hommikuti umbes. Soovitus kõlas - suudelge kodus ära! Mina isiklikult arvan, et ühe põsemusi pärast tasub ummikus istuda küll. Ma võib-olla soovitaks, et tulge varem kodunt välja, jõuate suudelda enne lahkumist;)

Meie oleme oma lastele püüdnud juurutada suhtumist, et alati tehakse lahkudes ning kohtudes kalli ja musi. See annab kogu päevaks hea tunde. Mul oleks väga kurb, kui kool seda suhtumist maha suruks.

Seega minu üleskutse, kallistage ja musitage alati nii palju, kui jaksate! Juba Gunnar Aarmaa ütles, et kallistades tekkinud energia pole mitte 1 + 1 = 2 vaid kallistades on tehe 1 + 1 = 3

Ilusat kooli jätku kõigile!
Õnneks meil Vene tänavas sellist probleemi pole:)

Koolivormi kleidiga karates, orienteerumine linnaddzunglis ja naljakad telefonikõned:)

Esimesed koolinädalad on naljakad ja keerulised. Ühtäkki saab lasteaia lapses koolilaps kellelt kohati ikka oodatakse juba üsna palju. Tõusta tuleb 6. 30! Appiiii!!!!!!!!
Eks nad ise taha ka suured olla ja nõuavad juba praegu, et millal me üksi kooli läheme, aga samas on nad kohati ikka päris totud.

Neil on ikka pea üsna laiali otsas. Näiteks ühel päeval küsib Endel murelikult minult: "Emme, kus mu tekkel on?" Mina vastan: "Sinu peas?"

Eile läks mees lastele karate trenni vastu ja leidis sealt meie tütre, kes rõõmsalt villases pihikseelikus karated tegi, ta oli trenniriided klassi jätnud.

Räägin neile iga päev nende päevakava ja ka päevikus on see kirjas. Ikka helistavad nad pidevalt: "Emme - tunnid on läbi, mis ma nüüd teen?"

Siis on üks põnev asi veel koolipuhvet, algus ma ei taibanud neile endile raha kaasa panna, aga siis rääkis Paula, kuidas pinginaaber talle kommi ostis. Ja no ega järgmine päev rahakotiga kooli läinud Paula ka kade polnud, ostis sõbrannale mentost. Endel, kes muidu hoolsalt raha jälgib ning legode jaoks kogub. Sattus nii hoogu, et lõi esimesel päeval puhvetis kogu oma nädalaraha laiaks. Ta on üldse lahke poiss ning ta tahtis ikka kõigile uutele sõpradele midagi osta ning kõige tipuks oli veel suure shokolaadi ostnud. Tavaliselt olen ma ikka juures ju olnud, kui oste sooritatakse ja oskan suunata, et mingit jama ei ostetaks. Aga eks see on ka neile põnev ja tore kogemus.

Ah jaa, juba esimesel nädalal ütlesid, et nad lähevad ise koju, kõndigu ma selja taga ja vaadaku.

Jube armas on vaadata seda iseseisvumise püüdu. Nad on nii asjalikud ja nunnud ikka veel!

Lapsed kooli!

Nii esimesed kaks nädalat hakkavad läbi saama. Eks see on lapsevanemate jaoks ikka paras katsumus.
Paula oli muidugi hirmsas koolielevuses ja ootas seda väga, muudkui aga vaaatas oma asju ja tahtis kangesti kooli minna. Endel suhtus asjasse jahedamalt. Muidugi esimene koolipäev oli väga meeliülendav nii neile, kui meile. Siit edasi aga hakkas reaalne elu. Kella kaheksaks kooli!!!!!!! Uuuu, mul ei ole kunagi mõistus kell kaheksa võtnud. Kuigi meie lapsed on hommikuinimesed siis ikkagi. 6. 30 ärgata oli neile käkitegu, kui nad oli 2, aga nüüd seitsmesena põõnaks nad hea meelega ikka vähemalt kaheksani. Aga saame hakkame. Mina kõige halvemini, eile läksin lõpuks kell 10 magama, täna tunnen end inimesena:D
Paula juba nentis, et lasteaias oli ikkagi lõbusam ja peamiseks kooli eeliseks peavad pea kõik lapsed seda, et magama ei pea. Neile meeldivad väga huviringid, mida kool pakub. Meie omad on puutöös, karates, keraamikas, kunsti- ja loodusringis.
Kui laste käest küsida, mis koolis kõige toredam on, siis saame vastuseks karate ja puutöö:)
Mulle tundub, et tänaseks oleme jõudnud ka väikesesse teise nädala kriisi, kus lapsed mõistavad, et nüüd nii ongi.
Samas on õpetajad väga toredad ning lapsed ei oska kooli kohta ka midagi paha kosta.

Eks näis kuidas edasi. Eks nad ole uhked ka, et nüüd koolilapsed on ning vahel targutavad oma väikevenna ees, et tema ju pole koolilaps;)

Kultuurilised erinevused laste kasvatamisel.

Tegelikult kasvatame me ju lapsi alati natuke erinevalt, igas perekonnas on asjad natuke omamoodi, kuid mingi ühine lävi meid riigiti siiski seob. Elasime lastega aasta Prantsusmaal ja ka siis sai seda tunda. Sealt sain ka tänu lastele endale väga hea sõbranna, kreelanna, kel kaks last (7 ja 3) ning muidugi ka mees. Nemad on tänaseks Prantsusmaal elanud neli aastat, kuid mulle tundub, et tema mõjutused on ikka Kreekas. Nad olid nädalake Eestis külas ja siis oli huvitav kaht paralleelkultuuri jälgida.
Näiteks on neil teatud mõttes puhtuse hullus, enne igat korda, kui laps tualetti läheb tõmbab ema prillaua niiske salvrätiga üle ja seda ka väga puhastes kohtades. Niiske salvrätt oligi märksõna, see ilmus pidevalt võluväel ja muudkui puhastas, puhastas, puhastas. Samuti oli tohutu paanika toiduainetega kõik tuli välgukiirusel külmkappi pista. Saan aru, et see tuleneb paljustki sellest, et nad on palju soojemast kultuurist, kus lihtsalt peab kõik välgukiirusel külma saama ja võib-olla on ka see muu puhtuse taga ajamine sellega seotud. Ma alguses mõtlesin, et tegemist on lihtsalt inimesega, kes kohutavalt muretseb laste turvalisuse ja tervise pärast, kuid järgmisel hetkel märkasin, et sellised asjad nagu kiivri pähe panemine rattasõidul või siis autos turvavarustuse kasutamine on täitsa teisejärguline ja tema vaatas mind suurte silmadega, et lapsed pidid päästevesti selga toppima jn jn jn.

Tema ütles, et ta ei ole oma lastel ka kunagi lasknud nii palju vabalt ja järelvalveta ringi joosta, kui me seda Eestis teeme.  Ta muidugi on pärit Ateenast, kus ei saagi lapsele palju vabadust lubada ning sama on Parntsusmaal. Minu jutu peale, et loodetavasti hakkavad mu seitsmesed õige pea ise Kalamajast Vanalinna kooli käima oli ta üsna üllatunud, kuigi ütles, et ka tema lapsepõlves käis tema Ateenas kooli ise ja vanemad ei tassinud teda autoga ega käinud tal koolis vastas.

Kuigi me oleme erinevad ja kasvatame oma lapsi erinevalt, siis ühes asjas oleme me sarnased, me mõlemad armastame oma lapsi väga ning tahame neile parimat. Ja see ju ongi see, mis päeva lõpuks loeb.

Selle pärast me vist lapsi saamegi!

Ühel tavalisel hommikul, vaatas mu viiene Pelle mind äraseletatud näoga ja ütles mulle: "Emme Sa oled nii ilus!" Tänasin ilusti ja viisin lapsed lasteaeda.
Õhtul Pelle jätkas: "Emme, Sa oled nii ilus!"
Mina vastasin: "Aitäh!"
Pelle: "Sul on nii ilusad kõrvarõngad!"
Mina: "Aitäh! Kas ma sellepärast tundungi Sulle täna nii ilusana?"
Pelle: "Jah, need teevad Su nii ilusaks, ma tahaksin ka Sulle kõrvarõngad osta."
Mina: "Oi Pelle, see on Sinust nii kena ja armas mõte:"
Pelle: "Nii et tuleb siis kõne alla jah?!"
Mina: "Misaasi?"
Pelle: "Et Sa viid mu poodi ja ma ostan Sulle oma raha eest kõrvarõngad."
Mina: "Jah muidugi, kui Sa seda soovid."

See mis mind imekenaks tegi, olid siis ühed plastmassist ankrukujulised kõrvakad. Nüüd kui lastega Itaalias olime, siis jäi meile teele üks pood, kus siis Pelle sai mulle kõrvarõngad osta. Ma küsisin korduvalt üle, kas ta ikka tahab oma raha minu ehete peale kulutada, aga ta oli nii veendunud, et just seda ta soovib, et mul ei olnud südant seda pakkumist mitte vastu võtta. Tema valik olid siis need punased kõrvakad.

Igal juhul on see nii armas ja liigutav, et vist see ongi mille nimel me elame üle need magamata ööd ja kõik muud raskused, mida lapsed meie ellu toovad. Selle siira armastuse pärast, me neid siia ilma kutsunud oleme.

Lapsed lõpetavad lasteaia!

Oh, see on ikka uskumatu. On ju olnud aega selle mõttega harjuda, aga no ikka mõtlen, et alles nad olid mul vankris, ootasid aega, mil nad iseseisvuks ja nüüd mõtlen pingsalt: "Aeg, peatu!!!!!" Ma saan aru, et ega sellega veel lapsepõlv läbi saa, kui laps kooli läheb, aga elu läheb ikka kõvasti tõsisemaks, enam ei saa lihtsalt aiast vabu päevi teha ja õppima tuleb hakata. Eriti raske on see, kui laps on seni käinud nii meeldivad kollektiivis, kus lapsed, õpetajad ning lapsevanemad on kõik väga toredad inimesed ja nüüd seisab ees midagi uut. Uued kaaslased, õpetajad, tuleb luua uusi suhteid ja end uuesti tõestada. Aga ikkagi on see kuidagi nii ootamatu, et nad juba lasteaia lõpetavad, ma kardan, et mind tabab umbes sama ootamatult, kui nad üks hetke põhikooli lõpetavad.

Paula ja Endli ja rühm oli kuidagi väga kokkuhoidev ja tore ning mulle tundub, et ka lapsevanematel on raske lahku minna, kuidagi kokku oleme kasvanud, kuigi meie pere seal rühmas vaid kaks aastat olnud. Kui ma võrdlen rühmaga, kus käib meie noorem laps, siis saan aru, et ma ei tea üldse nii palju peresid, kui vanemate laste rühmast. See vist tuleb sellest, kui Sul käivad aias korraga nii tüdruk, kui ka poiss, seega tean nii poiste, kui tüdrukute peresid. Kuna meie rühm lendab ikka päris laiali, siis kujunes lasteaia lõpupidu ikka väga emotsionaalseks ürituseks. Nutsid, nii emad, isad, vanaemad, kui õpetajad.

Täitsa peo lõpupoole laulsid lapsed "Supilinna salaseltsi" laulu "Mis meiega on". Nemad alguses kaks salmi ja siis pidime meie lapsevanemad püsti tõusma ja laulma seda edasi, aga asendama sõna "meie", sõnaga "teie". See laul ise ajab juba nutu peale, aga siis kui ootamatult lasteaias ilmnes, et alguses laulab solisti Paula, siis ikka läks kraan lahti ja jube raske oli seisma saada seda hetkeks, kui pidime meie laulma hakkama.

Kopli lasteaed on nii tore koht, et mul on hea meel, et meil on veel kaks aastat põhjust sinna minna. Lapsed ootavad ka kooli väga, loodan, et neil saab seal tore olema.

https://www.youtube.com/watch?v=5d9jP_wHgno

Ma olen täitsa normaalne!

Käisin Paula ja Endli koolis esimesel lapsevanemate koosolekul. Kuna VHKs on eraldi klassid poistele ja tüdrukutele, siis olid ka koosolekud eraldi. Tüdruku klassis oli väike tutvumisring vanematele, mille käigus sain teada ka teiste perede lastearvu ja minu rõõm oli suur, kui sain aru, et enamus peresid on kolme lapsega, mõned ka nelja lapsega ja üksikud kahe lapsega. Hea on end tunda täitsa normaalse inimesena:)

Enamus inimeste jaoks on kummaline, et kui inimesi on tabanud kaksikud ja eriti, kui veel erinevast soost, siis milleks veel lapsi juurde vaja. Kui kaksikud sündsisid, siis enamus inimesi teatas rõõmsalt, et küll on hästi, komplekt on koos. Meie siis lõpuks ütlesime naljaga vastu, et mis te nüüd, me alles tegime otsa lahti. Selle peale vaadati natuke areldi, et kas teeme nalja või mõtleme tõsiselt.
Sellest hoolimata, kui teatasin 1,5 aastaste kaksikute kõrvalt, et ootan kolmandat last, siis õnne meile selle peale enam ei soovitud. Pidin pea iga kord põhjendama, et tõesti me ise tahtsime seda kolmandat ja see ei ole "õnnetus". Või nagu me vahel mõnele väga ehmunule ütlesime, et tegu on tõesti abielusisese juhuseksiga;)

Eks seda imestamist on olnud läbi aastate, kaksikuid niikuinii vaadatakse igal pool, kui neil lisandub titt, siis võib kindel olla, et inimesed jõllitavad meid. Vahel on tekkinud tunne, et mida te jõllitate - tulge parem appi. No kui kuskil olukorras, püüad titt süles kaksikuid kinni püüda ja riidesse saada ning keegi kõrval vahib suu ammuli ja võib-olla teatab, et tema küll hakkama ei saaks, siis on olnud natuke selline loomaia tunne:)

Ei, meil ei ole olnud lihtne, kuid kuskil sisimas teadsime, et paar aastat vaeva ja lõpuks on Sul kodus nii enda, kui laste jaoks tänuväärne tandem. Ja see päev on tänaseks käes. Seitsmesed kaksikud ja viiene üksik, ma tõeliselt naudin seda kampa. Elu läks tõeliselt mõnusaks, kui Paula ja Endel said 5 ja Pelle 3. Oma Prantsusmaa elu lõpus kimasime lastega mööda ilma ringi ja elu tundus lill. Meie lastel ei ole omavahel mitte kunagi igav, neil on alati kaaslased kaasas.
Ma usun, et see side püsib ka täiskasvanu eas, mul endal on 2 aastat vanem vend ja 3,5 aastat vanem õde ja me oleme siiani parimad sõbrad, just midagi sellist soovisin ka oma lastele.

Minu ainus hirm on, et nad saavad kõik äkki ja korraga suureks - õnneks on sinna veel natuke aega! Kaapekaku isu pole meid veel igal juhul tabanud.

Ei tea, kas poiste kasvatamine on raskem, poisteklassis sellist tendentsi ei olnud.

Lapsed kaks aastat tagasi Lõuna - Prantsusmaa

Foto - Iti Pällin, kasutamine autori loal

Mai = jõulud:)

Miskipärast on mul viimasel ajal tunne nagu käes oleks jõulud. Kogu aur läheb mingite pidude, kogunemiste ja kingituste peale. Minul on see asi eriti hull, sest kuna kaksikud lõpetavad lasteaeda ja samas lähevad kooli, siis justkui on hästi palju neid uusi algusi ja vanu lõpetamisi. Kohati on mul juba tunne, et asi on nagu enne jõulu, kus üks jõulupidu ajab teist taga. Kõigepealt on muidugi laste emadepäeva kontserdid, siis ootab ees kaksikute lõpetamine, siis on igasugused trennide viimased tunnid ja juba on ka kooli esimesed lastevanemate koosolekud. Kingid lasteaia õpetajatele jn. Mul on kogu aeg väike hirm, et ehk ma ajan midagi sassi või unustan ära;) Siiani pean vastu ja miski pole untsu läinud, aga hirm on ikkagi. Mis on kõige huvitavam lasteaia ja kooli puhul, siis igasugustest üritustest antakse suhteliselt viimasel hetkel teada. Aga ega ma virise. Prantsusmaal elades oli meie suhe kohaliku kooliga (meie mõistes lasteaiaga) väga formaalne ja tegelikult mulle ka meeldib kaasatud olla, aga ma alati mõtlen, kas nad ei saaks oma koosolekuid, avatud tunde, lõputunde ja pidusid kuidagi varem paika panna. Oleks lihtsalt lihtsam oma elu korraldada. Aga veel on viimased nädalad jäänud ja siis on kõik käes suur-suur suvevaheaeg!

Foto - Andres Teiss, kasutamine vaid autor loal

Kuidas hakkama saada lapse pettumusega?

Meil on hästi tubli lasteaed. Nad viivad lapsi sageli kuhugi esinema, see annab lastele palju enesekindlust ja eneseusku. Kahjuks on nii, et iga kord kõik lapsed minna ei saa. Seekord sai esinema minna rühmast kümme last. Pidid olema ka nö varulapsed, et kui keegi haigeks jääb. Nad püüavad teha nii, et ikka aeg-ajalt ikka iga laps saaks kuskil esineda, mitte nii, et kõige tublimad alati ja ainult. Sedapuhku, aga oli Paula siis seal varulistis. Kuna üks nö põhinimekirja laps oli pikalt haige, siis Paula lootus, et tema saab ka esinema, oli suur. Ta otsis eile ise üles lasteaia esinemisvormi, hommikul oli nii lootusrikas, kuigi ma püüdsin selgitada, et ehk on kõik lapsed ikka kohal. Ja olidki.....Paula seisis seal, surus oma riideid vastu rinda ja oli lõpmata kurva näoga. Ta on muidugi nii vapper, teeb sellist nägu, et kõik on ok (tema kaksikvend kindlasti näitaks häälekalt oma pettumust), kuid ma tean, et seesmiselt ta võitleb oma pisaratega ja mina pidin seda ka tegema. Kuidagi nii jabur, et nii kahju pole mul temast ammu olnud. Mõnes mõttes on palju lihtsam hakkama saada sellega, kui laps näiteks kukub ja lööb end ära, aga selline silmnähtavat lootuse purunemist on nii raske taluda. Õnneks seisab tal neid esinemise veel ees, aga lihtsalt see hetk oli nii valus.

Stereotüüpsed värvid laste riietamisel.

Miskipärast on nii, et issi võib roosa särgi selga panna küll, aga hoidku jumal selle eest, et poeg roosa pluusiga lasteaeda läheks. Kohati käib ka sinise ja punasega kaasas sama stereotüüp. Sageli küsitakseminu  poes, et kas ikka poisile võib panna oranzi ja punasega pluusi. Minu pojad näiteks väga armastavad punast. Oranz  on mu punase peaga pojale alati väga hästi istunud. Meie ikka alati ütleme, et pange aga neid värve, mis enda silma rõõmustavad. Olen aru saanud, et lapsed ikka kõnnivad oma vanemate radades ja mulle on alati meeldinud poiste seljas roheline ja muidugi olen seda ka poistele väiksest peale toppinud. Pole siis ime, et mõlemad pojad on suured rohelise fännid. Tüdrukute roosa hullus on mingil perioodil küll vältimatu, kuid saan aru, et kui lasta see neil mingi hetk välja elada, siis kuskil kuuendaks eluaastaks tervenevad nad sellest ise ja ka tüdrukute maailm võtab erinevaid värve. 

Tegime ka ühe väikese fotosessiooni, et tõestada - poisi võivad olla punases ja tüdrukud sinises:)

Kadedus tähelepanu pärast!

Meie laste sünnipäevad on väga väikeste vahedega. Paula ja Endel on sündinud 12. märts ja Pelle 6. aprill. Kuid paratamatult tuleb kaksikute sünnipäev enne kätte, kui Pelle oma. Kaksikud muidugi loevad juba jaanuarist päevi sünnpäevani ja väikevend peab siis kuidagi leppima, et tema oma ka kunagi tuleb, aga on ikka mõõtmatult kolme nädala kaugusel õe-venna omast. Tänavu leppisime kokku, et õigel päeval tulevad koju vanaemad ja vanaisad ning mängutoa tralli teevad nad kolmekesi koos. Kaksikute õigel päeval oli vaene Pelle juba hommikul väheke häiritud ja teatas hommikul riidesse pannes, et temal läheb elus kõik allamäge. Aga siis mõtles natuke ja teatas: "Aga homme hakkab mul jälle ülesmäge minema, sest siis on Paula ja Endli sünnipäeva läbi ja nad peavad terve aasta seda ootama, minu oma aga tuleb kolme nädala pärast!" Väljendi allamäge ja ülesmäge oli ta eelmine õhtu just ära õppinud;)
Õhtu saabudes läks aga veelgi allamäge - külalised tulid, kaksikud said kinke, aga tema mitte. Ja ta elas seda esimest korda väga üle. Kuidagi ebavõrdne seis ka, teised on suuremad, vanemad ja neil kahel on korraga sünnipäev. Varem pole meil sellist probleemi olnud, ma olen ikka püüdnud lastele õpetada, et alati ei ole neil võimalik kõike korraga osta. Et kui ikka ühel lapsel on jalanõusid vaja, siis ma ei osta kõigile jalanõusid ja niisama nänni, sest üks laps sai midagi. Seega ei ole ka kommet, et kui ühtedel on sünnipäev, siis peab kolmas midagi saama ja vastupidi.
See oli esimest korda, kui Pelle seda nii üle elas, et teistel on sünnipäev nad saavad kinke ja temal on see alles kolme nädala pärast. Iga järgneva uksekella peale läks ta jälle mossi ja nuttis natuke ning teatas hingetäiega: "Ma tean, minu sünnipäev ei tule mitte kunagi!" Siis vaheapeal ta juba natuke rahunes ja siis käis jälle uksekell....
No õnneks olid lõpuks kõik külalised koos ja tal oli siiski piisavalt põnev koos suure vennaga kinke vaadata ja ta siiski unustas oma halva saatuse;)

Tulemused-tulemused-tulemused!!!!!

Paistab, et kõigile lapsevanematele, kes mingil põhjusel katsete tralli läbisid on see siiski üsna närvesööv aeg, oled ennast ja last kuhugi stardijoone taha pannud ning paratamatult, kui pauk käib, siis oled võistlusmomendis. Vaatad seal katsetel neid lapsevanemate horde ning mõtled, kas see on ikka normaalne, kas mina ikka olen ikka normaalne;)
Ootad tulemusid, käed värised, kui arvutisse isikukoodi sisestad - miks see nii on, ei tea, lihtsalt tuleb närv sisse. See on minu ülene!

Esimesed tulemused siis VHKs, lapsed said mõlemad ootelisti. Kuna katsete käigus oli sellest kujunenud üks meie lemmikkoole, siis rõõm ja lootus olid suur. See tundub kool, kus on lapsekeskne lähenemine seotud hea õpitasemega. Teiste koolide puhul on minul ikka hirm, et äkki ikka sõidetakse teerulliga üle ja seda nii piirkonna, kui ka eliitkoolis. Aga ma ei tea ju, pole neis koolides käinud ja see ajabki muretsema.

Järgmised tulemused, reaalkool, Paula, kes oma ülesannetega valmis ei saanud on ootamatult teinud vaid paar punkti maksimumist alla ning jäänud ootelehele. Hmmm, seal on 20 last kohale.........
Endel, kes just VHKs jättis mulje, kui kõva reaalpoiss oli oma loogika ülesannetega midagi viltu pannud ja sisse ei saanud. Nii, et sellel koolil siis kriips peal.

TIK - kõik tulemused päris ilusad, aga mõlemad on põrunud vestluses ja silmaringis. Huvitav, huvitav......mujal nagu said selles valdkonnas palju punkte. Aga Paulal polnud vist lihtsalt aega rääkida, ukse taga ootasid lasteaia kaaslased ja ta vastas iga asja peale ma ei tea, vestlus sai kiirelt läbi, tema uksest välja ja silmaring hinnati viletsaks:D Endlil võeti just selles koolis nina eest poolik ülesanne, mis ta vihast nutma ajas, jututuju tal peale seda ei olnud ja silmaringi voorus põrus temagi. Siingi siis kriips peal.

GAGis tegid mõlemad võrdse tulemuse 44 punkti 50nest. Sisse ei saanud. Neid tulemusi lähen täna vaatama.
Jäi veel lütseum. Ma olin juba tüdinud ja väsinud sellest muretsemisest laste pärast. Abikaasa käis lastega lütseumi katsetel, kiitis korraldust ja kooli. Lapsed olid seal rahulikud ja rõõmsad. Kuna nad TIKis ikka üldse ei suvatsenund rääkida, siis ütlesime neile enne lütseumi, et see vestlusvoor on üks lõbus mängi, kes kõige rohkem räägib, saab kõige rohkem punkte. Minu lastele sellised mängud istuvad. Seega suutsid nad seal silmaringi voorus maksimumpunktid kätte võluda:D Muus osas jäi Paulal kolm punkti puudu ning sai ootelist, Endel aga kirjutas täiesti vigase etteütluse ja sisse ei saanud.

Kuna tahtsime oma lapsed ikkagi ühte kooli panna, siis jäigi ainsaks lootuseks VHK, mis õnneks meid ka sisse võttis. Mina ja lapsed oleme väga rahul, sest lastele ka meeldis VHK kõikidest koolidest enim. Või õigemine meeldis neile GAG, sest seal käisid nad eelkoolis, aga järgmine eelistus olid kohe VHK. Me laste kuuldes pinget ei kruvinud ja sisse saamise juttu ei rääkinud. Ei andnud ka vahepeal infot, kuhu said ja kuhu mitte. Aga kui me ütlesime, et nad lähevad VHKsse olid nad väga õnnelikud, sest üks naabripoiss, kes käib Kalamaja Põhikoolis, käis külas ja rääkisid jubedaid lugusid kiusamisest, seega nad sinna kooli minna ei tahtnud.

Huvitav on veel see, et Paula ei saanud oma puuduva kolme punktiga ei reaali ega lütseumi sisse. Lisaks ikkagi on informatiivne vaadata laste soorituste erinevat taset kooliti. Võib öelda, et Paula tegi kõikjal suhteliselt kõrge soorituse, aga Endel oli küll nagu jojo. Muidugi ei saa öelda, et tal kuskil halvasti läks, ega 10 palli maksimumist alla pole mingi põrumini. Lihtsalt on huvitav, kuidas ta ühes kohas kirjutab pika ja keerulise etteütluse veatult ja teises kohas tegi igas lauses lihtsaid vigu.
Aga mul on siiralt hea meel, et see üks kool, kus mõlemal lapsel korraga ilusti välja tuli, oli VHK:)

Uhhh, ja nüüd seda aega tagasi vaadata. Kas oli mõtet? Kas ma teeks uuesti, Eks see närve sööb kõvasti ja lõpuks raha ka. Peale katseid me lõbustasime lapsi, viisime teletorni, veekeskusesse, kohvikusse, loomaaeda jn. Ühe kuu peale päris palju asju ja kulusid:D

Mina ei täheldanud, et see mu lastele mingit traumat põhjustas, sest me ei survestanud neid kuidagi ja pigem nad teadsid, et üks väike kohustus ja siis saab miskit põnevat teha. Lapsevanemana sain üsna hea pildi lapse tasemest. Eks enne oli ka mingi idee, aga katsed andsid üsna hea ülevaate. Tõsi jah, Endli tase oli kõikuv, aga seda siiski vaid teatud piires ja kuhuiganes ka laps kooli ei läheks, siis on hea seda infot omada.

Aga mul on hea meel, et see kõik on läbi ja ma ei kadesta sugugi neid vanemaid, kes istuvad ja närveldavad ning ootavad piirkonna kooli määramist.

Veel teadmatuses - ikka need katsed!

Mõtlesin, et oleks aus enne esimeste tulemuste teada saamist oma muljed kirja panna, et mu kirjutisi ei varjutaks ebaõiglane rõõm või kurbus;)

Praegu käidud siis VHKs, GAGis, Reaalis ja TIKis. Kui esimeses kahes oli laste jaoks kõik nagu lust ja lillepidu, siis viimases kahes tekkis ootamatus. Reaalis ei jõudnud Paula ettenähtud ajaga valmis ja kui tal töö nina eest ära võeti, siis hakkas nutma. Õpetajad lohutasid teda ja andsid isegi shokolaadi, aga ikka võttis natuke aega, et asjast üle saada. Täpselt sama  juhtus TIKis Endliga. Kuna temal olid  kõik eelnevad koolid läinud mängleva kergusega, siis tõsiasi, et ta ühes kohas ei jõudnu, ajas ta ka nutma. TIKis oli nii, et peale kirjalikku osa, tulid  lapsed välja ja käisid siis ükshaaval veel õpetajatega vestlemas. Endel kutsuti sisse, aga nutt oli ikka peal ja õpetajad ütlesid, et las tuleb viimasena, kui rahunenud  on. Õnneks  oli TIKis  kohal pool meie lasteaia rühma, sealhulgas Endli parim sõber  ja nii ununesid mured ja õpetajad olid üsna üllatunud, kui nutta luksuvast poisi asemel jooksis klassi rõõmus ja naerev poiss. Endal oli küll tunne, et loobuks sellest asjast üldse, aga samas ei saa ju lapsele jätta ka muljet, et kui midagi läheb untsu, siis võib kohe kõik katki jätta. 

See  oli ainus asi, mille peale ma ei tulnud, et peaks lapsi kuidagi ettevalmistama ka selles osas, et nad võivad ajaga jänni jääda. Nii et nüüd siis ma olingi see ema, kelle lapsed on katsetel nutnud. Eks see  oli paha tunne küll, aga nagu üks mu sõber ütles, et ta on näinud ka sünnipäevadel ja trennides nutvaid lapsi. Kas me peaks siis need ka ära jätma, et mitte lapsi traumeerida.

Mina ei tähelda, et lastel sellest kõigest mingit suurt traumat oleks. Sest me ei ole sisse saamisest mingit numbrit teinud, ega neid kuidagi survestanud. Pealegi nad teavad, et siis me teeme midagi lahedat, just seda mida nemad tahavad ja siis nad juba arutavad, mida ägedat me järgmiseks ette võtame;) 

Ja  nüüd veel mulje koolidest.

GAGi kohta ei saa ma midagi öelda, sest mina viisin lihtsalt lapsed eelkooli ja seal kõik toimuski:)

Teistest on siiani kõige parema mulje jätnud VHK, seal oli kõik lausa õlitatatult organiseeritud. Kõik toimus täpselt kella pealt. Kõikjal oli info ja vabatahtlikud, kes suunasid ja aitasid. Õhkkond ja õpetajajad oli hästi meeldivad.

Ka Reaalis oli õige maja leidmisel info ukse leitav ja õpetajad hästi meeldivad, kuid TIKis valitses paras kaos. Me jõudsime natuke varem ja ei saanud üldse aru, kuhu minna ja mida teha. Siis keegi lapsevanem kuskilt teadis öelda, et 10 minutit enne algust kutsutakse rühm fuajees kokku. Ja nii oligi.

Seal oli hästi armas see, et kõigile lastele anti TIKi algklassi õpilaste poolt tehtud kaart, kuhu oli kirjutatud kiitused katsetel käinutele. See oli väga armas mõte:)

Kokkuvõttes oli personal minu arvates igal pool hästi toetav, meeldiv, lahke ja sõbralik. Tundub, et nad tõesti pingutavad, et lapsed end sellises pingelises olukorras talutavalt hästi tunneks.

GAG katsed

Kuna Paula ja Endel käivad GAGis eelkoolis, siis seal tehti neile katsed eelkooli raames. Kuna me ei ole kodus lapsi katsetega kuidagi survestanud, siis nende jaoks on see lõbus mäng. Ütlesin lastele hommikul, et täna on teil eelkoolis katsed, mille peale kostus laste suust õnnelik: "YES!!!!!"

Ma ei tea, mis nendele katsete juures meeldib, aga kuidagi hasarti see neid ajab. Pärast muidugi teatasid, et kõik oli nii kohutavalt lihtne ja nii titekaid asju küsiti. Eks me seda siis pärast tulemustest näe, kuid titekas see tegelikult oli;)


Foto -Iti Pällin, kasutamine vaid autori loal

Trennitamine

Lapsi erinevatesse trennidesse vedades mõtlen ikka, et kuidagi laste huvitegevuseks jätkub perel rohkem aega, kui enda omale. Mina tahaks ka kunsti-, laulu ja tantsuringis käia. Aga kuidagi tuleb välja nii, et heal juhul õnnestub endale üks joogatund nädalas napsata ja siit-sealt veel väheke liikumist. Mul on alati kahju, kui istun kuskil kõval pingil ja lihtsalt ootan oma last. Ma mõtlen, et jube hea oleks see aeg ka ise sportides sisustada. Mõni koht loob selleks paremad võimalused, kui teised. Tean ema, kes lapse ujumise ajal, ise jõusaalis müttas. Mina olen poja jalkatrenni ajal usinalt väljas olevaid jõumasinaid kasutanud. Kuid kõik kohad ei paku neid võimalusi ja tunnike on nii lühike aeg, et ei jõuagi kuhugi. Tõsi küll, olen näinud isa, kes tuleb peale trenni lõppu higisena jooksmast. Seega võimalused on ikka meie peas kinni. Viimasel ajal on meie pere kuuesed avastanud uisutamise tohutu mõnu. Raamiga ukerdajatest said kähku väiksed kiiruisutajad. Ka ma ise armastan uisutamist ja olin tohutult rõõmus avastuse üle, et saan koos lastega ühe täitsa korraliku trenni niimoodi maha pidada:) Neil uisud all ja minul uisud all ning kõik saavad ühe kena trenni värskes õhus kirja. Alati ei peagi liikumine seotud organiseeritud trenniga. Ma usun, et me kõik võiks rohkem just neid viimaseid võimalusi otsima.

Lapsed Shnelli pargis jalgpalli trennis.
Foto: Iti Pällin - kasutamine vaid autori loal

Kes lüpsab lehmad?

Öelge - kust neljane teab, et lehmi lüpsavad naised. Pelle suurel unistusel suurest farmist on üks takistus, kes lüpsab lehmad. Ta plaanis minu endale memmeks võtta ja pikkis mu kohustuste hulka lüpsi, millest ma loobusin. Nüüd loodab vanaema Reginale. Mina küsisin, et miks ta ise ei võiks neid lüpsta ja vastus oli:"Lehmi lüpsavad naised!"
Tegin kiire küsitluse, et veel valgustatud saada. Muuseas selgus, et naised on targemad, kui mehed, sest nad on väiksemad ja nooremad;)
Me käime maal olles sageli piima toomas ühes pisikeses talus, kus talunik on mees, lehmi näitab mees ja lehmadest räägib mees. Naist tal nimelt polegi. Kust siis on minu lapse pähe karanud, et lehmi lüpsab naine;)

Spordivõistlused ja agarad lapsevanemad;)

Minu vanem poeg osales oma esimesel väikesel pühapäevaturniiril jalgpallis. Laps saab kohe seitse, armastab joosta ja mängida ning jalkat taguda. Juba trennis olen kohanud üliagarat lapsevanemat, kes pidevalt targutab, õiendab ja minu arvates alandab oma last. Olin üsna ehmunud. Mina naiivne olin viinud lapse trenni mõttega, et laps jookseb ja tunneb mängust rõõmu, aga ilmselgelt on vanemaid, kes elavad kas enda luhtunud unistusi või siis ambitsioone lapse peal välja.

Võistlustel käis pojaga mees ja kirjeldas agaraid vanemaid, kes lisaks treenerile pidevalt näpunäiteid jagavad. Sellistel hetkedel olen ma siiras hämmingus, sest mulle tundub, et ma olen ikka millestki täiesti teistmoodi aru saanud. Nad on siiski alles seitsmeaastased, andke aega atra seada:D

Läks lahti siis.......katsed (vabandust tutvusuuring) VHKs!

Mulle tundus, et see on tõesti nagu mingi tõsielukatse, mida siin oma lastega korraldan ja panen siis need asjad koolide kaupa kirja.

Laupäeval oli siis avang - VHK (Vanalinna Hariduskolleegium). Kõik oli väga hästi organiseeritud. Lapsed olid tähestiku järgi klassidesse jagatud, inimeste juhtimiseks olid abiks vabatahtlikud. Kohale jõudes võttis meid vastu sõbralik õpetaja, kes ütles, et nad hakkavad lõbusaid ülesandeid tegema. Mingit hirmu ma laste puhul ei täheldanud. Samal ajal, kui lapsed "lõbusaid" ülesandeid tegid, täitsid vanemad käsitsi üsna mahukat ankeeti teemadel meie pere väärtustest, kasvatuspõhimõtetest ja lapse iseärasustest. Meil võttis selle kahe ankeedi täitmine üsna palju aega ja lapsed said enne välja, kui meie jõudsime lõpetatud:D Lapsed kolasid koos issiga mööda maja ringi ja mina püüdsin kähku kõik olulise paberile saada.

Laste muljed olid positiivsed, kõik oli olnud niiiiii titetakas. Ja mingit eksamihirmu või stressi nad  ei tajunud. Ütlesid, et samad asjad, mis lasteaias ja eelkoolis. Pärast läksime pizzat sööma ja Energia Avastuskeskusesse ning õhtu lõpuks leidsid lapsed, et neil oli kohutavalt tore päev.

Mul on väga hea meel, et see esmane kogemus nii positiivne oli, olgu see tulemus milline tahes, peaaasi, et nemad rõõmsad on.  Aga ma arvan, et lapsevanemad, kes soovivad oma lapse katsetele viia võiks kindlasti eelnevalt oma lapsi ka eelkooli viia. Just seetõttu, et neil oleks kogemus väljasool oma turvatsooni midagi teha. Mul on tunne, et kui neil seda praegust eelkooli kogemust ei oleks, siis oleks nende jaoks olnud üsna raske võõraste laste hulka niimoodi testi tegema minna. Isegi eelkoolis näen veel siiamaani lapsi, kes lapsevanema lahkumisel natuke nutta tihuvad. Neid on muidugi vähe, aga ka kaksikutel oli esimesel eelkoolipäeval väike klomp kurgus, usun, et eelkool on neile kõvasti julgust andnud.

Peene nimega tutvusuuringu teine osa toimub sel laupäeval, sinna saavad siis eelmise laupäeval edukalt uuringu läbinud lapsed;) Eks me siis lähipäevil näe, kui titekas see tutvusuuring oli ja kas läheme jälle vaibale.

Ikka neist katsetest!

Peab tunnistama, et mida päev edasi, seda kuumemaks see teema läheb. Ükspäev ka ise googeldasin huvi pärast googeldasin katsete teemat ja igasuguseid põnevaid materjale tuli neti avarustest. Eriti jäi silma ühe 23 aastase neiu kirjutis, kus ta avaldas arvamust, et KÕIK lapsevanemad kohutavalt drillivad oma lapsi ja sunnivad neid hiliste õhtutundideni õppima, et kuhugi sisse saada.

Minul on päris paljude tuttavate lapsed käinud eelkoolides ja proovinud katsetega erinevatesse koolidesse sisse saada. Ma pean tunnistama, et minu suhteliselt laias tutvusringkonnas suhtub enamus inimesi koolikatsetesse täiesti terve mõistusega. Viiakse lapsi eelkooli ja katsetele, kuid minu teada küll keegi ei drilli oma lapsi meeleheitlikult. Võib-olla kuskil on ka need lapsevanemad, kuid mina ei ole neid kohanud. Ma arvan, et laps kes oskab hästi lugeda ja kirjutada ei saa katsetelt mingit traumat ja pole ju hullu, kui püüatakse oma lapsele leida võimalikult hea kool. Mulle tundub, et enamus peresid pigem püüab lapsele mõista anda, et katsed ei ole elu ja surma küsimus.

Minu väga toredas tutvusringkonnas on vahvaid ja andekaid lapsi, kes on sisse saanud ja kes pole. Lapsed tunduvad pealtnäha kõik asjalikud ja targad, usun, et need, kes ei saanud löövad elu läbi niikuinii. Eile just istusin oma sõbrannaga ja tema kahe erinevad eliitkoolis käivate lastega. Sain kinnitust tõsiasjale, et ka enamus sealsete laste vanemaid ei ole mingid hullud tõusikud, kes nõuavad oma lastelt seitset nahka. Mulle tundub, et nende koolide ümber on palju müra, sest kuna siiski paljud jäävad ukse taha, siis teadagi - viinamarjad on hapud.

Ja ikkagi miks me siis viime lapsi sinna katsetele. Just eile sõbrannaga rääkisime, et no oli küll ülikooli ajal tüütu igasugu asju järgi õppida, mida teised olid mööda minnes põhihariduse raames õppinud.

Ma kindlasti jätkan sellel tulikuumal teemal:)

Lapsed kooli - misasja, praegu on alles jaanuar!?

Ma arvan, et lapsevanemal, kellel läheb kooli kaks last ei ole kuidagi pääsu kooli teemast. Igas seltskonnas, kus kooliealisi lapsi perekonnas, tuleb see paratamatult jutuks. Uuritaks maad erinevate koolide ja kogemuste kohta ning arutatakse kuhu kooli lapsi panna/viia/katsetada. Ja jah, kooli ise algab ju alles septembris, aga see, et see on nüüd kätte jõudnud, sain ma aru siis, kui eelmine nädal hakkasin erinevatesse koolidesse avaldusi sisse viima. Kui ma esimese avalduse lahti võtsin, siis läks seest õõnsaks. Sain aru, et see on esimene samm sellel teel, et minu väikesed lapsed lähevad kooli ja meie perel hakkab täiesti uutmoodi elu. Kuidas nad nii ruttu küll suureks said. Mismõttes nad saavad seitsme aastaseks???!!!!! Ühtaegu kurb ja rõõmus. Aga jah, kuhu kooli siis?! See küsimus tuleb varem või hiljem. Eks me kuulasime ka maad juba eelmisel aastal ja vaatasime põnevusega pealt tuttavate ponnistusi sel teemal. Meie pesitsema Kalamajas ja piirkonna kooliks on Kalamaja Põhikool. Kuna me oleme elanud aasta aega Prantsusmaal ja kaksikud käisid sealses koolis (meie mõistes lasteaias), kus ka keel natuke külge jäi, siis otsustasime, et ikka võiks proovida mõnda kooli, kus prantsuse keelt õpitakse. Praegu peame iseseisvalt tegelema laste keele alles hoidmisega. Nii siis käivad Paula ja Endel GAGis eelkoolis, sest kui me saaks kooli valida ilma katseteta, siis oleks see meie esimene eelistus. Oleks kodu lähedal, kuuldused koolist on positiivsed, nii vilistlaste, kui seal õppivate laste poolt. Aga sinna sisse saamine on vist pea võimatu ülesanne, lapsel meil täitsa mõistlikud ja targad, aga sisse saamise tagab vaid maksimumtulemus, seega me ei ole oma lootusi kõrgeks ajanud. Ülejäänud valikute osas valitseb mu hinges paras tohuvabohu. On olemas täitsa ontlik piirkonnakool, mille kohta on jutte nii häid, kui halbu. Saan aru, et lõpuks oleneb kõik sellest, kuidas veab õpetaja ja klassiga. Aga nii on vist igal pool. Ja ka kõikide teiste Tallinna koolide ja nö eliitkoolide kohta on kuulda nii õudusjutte, kui ka positiivseid lugusid. Võta Sa siis kinni, kus see tõde on. Mina ise olen käinud ühes väikeses vastikus maakoolis, kus hoolimata pisikesest kogukonnast käis räige kiusamine. Mina ise küll olin nende hulgas, kes kiusatavaid kaitses, kuid siiski mõtlen, kuidas on võimalik, et 60 õpilasega koolis üldse lastakse kiusamist tekkida. Keskkoolis käisin Spordikoolis, mis oli juba üsna tore koht, kuid kus lisaks spordile oleks tahtnud õppida keeli ja muidu põnevaid asju, mida meile spordi kõrvalt ei pakutud. Mees õppis Tartu eliitkoolis ja meil kummalgil pole oma koolidest liiga suurt vaimustust. On vaid sisetunne, et tahaks, et lapsed käiksid koolis, mis oleks oma õhustikult või tasemelt parem, kui meie eluteele sattunud koolid. Pikalt välistasin võimalust VHKst, sest seal on klassid vaid ühest soost lastele. Meie omad on aga erinevast soost ja me ei soovinud neid lahutada. Alles mõned nädalad tagasi otsustasime, et viime nad ka sinna katsetele, sest tegelikult meie lapsed küll hoiavad ühte, kuid nende erinevad sugu tagab selle, et nad näiteks lasteaias mängivad kumbki oma sõpradega ja väga palju koos ei ole. VHKs oleks nende klassid kõrvuti ja palju tegevust oleks koos, seega tunnetaksid ikkagi üksteise olemasolu. Sõelale on jäänud veel Prantsuse Lütseum prantsuse keele pärast ning Reaalkool. Õnneks on GAGis katsed nö eelkooli raames, seega seisavad meil ees kolmed katsed. Kindlasti tundub see mõne jaoks hullumeelsus, mõned ei vii oma lapsi üldse katsetele ja arvavad, et piirkonna kool ongi lapsele parim lahendus. Ega ma ka lõpuni veendunud ole, mis see siis parim on. Aga kuna ka kõik need nö eliitkoolid asuvad ka kodu lähedal, siis proovida vast tasub. Meie lapsed on terve närvikavaga ja üldsiselt võistlusmoment neid närvi ei aja. Oleme neile ka selgitanud, mida need katsed tähendavad ja rõhutanud, et ükskõik, kuid neil läheb on nad väga tublid ja targad lapsed ning saavad kindlasti koha Kalamaja Põhikooli. Enne esimesi katseid ei paista mõte testimisest neid üldse häirivat. Aga ikka süda kuidagi valutab laste pärast ja loodan, et nad ei taju suurt pettumust, kui nad sisse ei saa. Oleme igaks katsete päevaks leppinud midagi põnevat kokku. Näiteks sel nädalvahetusel on plaan peale katseid külastada teletorni. Tallinnas on muidugi ka palju toredaid väikesi kristlikke erakoole, kuid seni oleme need välistanud, lootuses siiski natuke soodsamalt hakkama saada. Need on siiski kõik tasulised ja kolme lapsega läheks arvestatav summa. Usun, et Kalamaja Põhikool ei ole ju nii hirmus kool, et lapsed seal käia ei võiks. Üks küsimus on alati ka Waldorfi kooli kohta, kuid minul on kahjuks Tallinna Waldorfi kooli osas omad eelarvamused ja seega pole seda meie peres sõelale jäänud. Ma usun, et iga vanem, kes oma lapse katsetele viib, sisimas ikka loodab, et just täna on see päev, kus Sinu lapsel kõik hästi läheb ja tema saab sisse. Seega ma kindlasti rõõmustan, kui Paula ja Endel selle trikiga hakkama saavad. Samas on minus üks pool, mis leiab, et ehk oleks nii lihtne, kui mu lapsed hakkaks vaid mõni tänavavahe eemal Kalamaja Põhikoolis käima, kahtlustan, et siis ei viitsiks ma ka enam meie kolmandat last eelkooli viia ja jääks kahe aasta pärast see praegu trall ära ning meie pesamuna potsataks ka õe-vennaga ühte kooli. Seega päeva lõpuks ma ei ole kindel, mis siis mind kõige õnnelikumaks teeb ja mis sellest veel olulisem - ma ei tea ka, mis mu lapsi õnnelikuks teeks;) Nii nüüd on need katsete eelsed mõtted kirjas ja eks varsti saab juba muljeid lugeda.


Foto: Kadri Viirand, kasutamine ainult autori loal

Teen algust! Ja miks ma seda teen ning millest ma kirjutan!

Tere tulemast blogisse Punased kummikud! Muidugi maailm on täis igasuguseid blogijaid, kirjutajaid ja muid sõnaseppi. Kas tõesti on ühte on juurde vaja. Kui keegi seda lugema hakkab, siis järelikult on:) Mulle on lapsest saadik kirjutamine kohutavalt meeldinud ja üks mu unistusi oli saada kirjanikuks. Mulle lihtsalt meeldib end kirja teel väljendada. Kirjanikuks saamine ei ole enam minu jaoks väljakutse, kuid oma töös puutun juba viimased viis aastat kokku paljude lapsevanematega, kes annavad mulle palju inspiratsiooni ning mõtteid, mida sageli sooviks jagada laiema publikuga. Ka mul endal on kolm last. Märtsis seitsmeseks saavad kaksikud Paula ja Endel ning aprillis viieseks saav Pelle. Mul on tunne, et mul on algusest peale kolm last olnud. Elu lastega on intensiivne, lõbus, hullumeelne ja naljakas. Kolme lapsega käin mööda erinevaid trenne ja asutusi ning on tekkinud ka hulganisti mõtteid, millest kirjutada ja mida võiks teistega jagada. Mul pisike ettevõte nimega Villapai, mis osaleb kaupluse Minu Väike Maailm töös. Just seal kohtun igapäevaselt ägedate lapsevanematega või siis hoopiski rasedatega, kellel kõik veel uus tundub. Oma blogis tahan kirjutada peamiselt sellest, mis ühel lapsega perega meelel ja keelel on. Lisaks pikkida siia praktilisi nõuandeid laste igapäevasest elus ja olust! Eks vaatame, kuidas minema hakkab:) Iti